Viimane suvi, mis lõppeb koolikellaga. Hommikul tund aega enne 5-11 kl aktust on kooli minek. Seome seal õhupalle ja siis toimub nende transa väiksesse majja. Pool tundi enne aktust tuleb veel laulud läbi teha ja siis saab selle metsiku massi ära aktustada.
Nüüd hakkab huvitavam osa. Pill kohvrisse ja väiksesse majja. 1. klassil on kl.j. tund ja me ootame sel ajal ukse taga. Kui 2-4 aktus lõppeb, lähme klassidesse ja käekõrval veame jumbud saali. Seal hakkab igast pulli ja nalja saama. Tänane proov lubas seda. Siis uuesti käe otsas klassi ja juba üksi suurde majja tagasi, et saada raamatud ja tv-d kätte. Ja näha uut klassi täies koosseisus.
Aktused toimuvad sees, sest ilmad on sellised, et ei hakata riskima. Kui need kaks aastat ära jätta, millal mind siin koolis polnud, siis olen ma kõik ülejäänud aastad kooli vastu võtnud kooli ees toimuval aktusel. Ja siis kui mind siin polnud, toimus aktus samuti väljas. Nüüd, 12. aastal on ilmaga nii khm, vedanud, et kõik toimub sees.
Mauks ütles täna, et tai mäleta mitte * esimesest aastast ja päevast. Aga mina mäletan :)
Emaga kõndisime mööda Aiandi tänavat, mis sai minu kooli-koduteeks päris mitme aasta jaoks. Väike (valetan) närv oli sees ja küsisin ikka mitu korda tema käest, kas ta ikka teab kuhu minna. Teadis küll. Meie ees kõndis üks tüdruk oma emaga samas suunas. Ma ei teagi, kas temast sai mu klassiõde või pidi ta leppima paralleelklassiõe staatusega. Klassis olid pingid ühes pikas reas ja ma istusin teise ritta kõige parempoolsesse otsa. Sel hetkel oli minu kõrval see käik, kust klassi ette sai. Aegajalt tõstsime laudu ka ringi ja siis olin mina jälle ühe küljega vastu seina. Minu kõrval istus Maria aga nii oli vist ainult sellel päeval. Järgmised pinginaabrid, Mihkel ja **(vabandust, ikkagi 12 aastat on möödas), vahetusid pidevalt, olenevalt kes parasjagu tahtis esimeses ja kes teises reas istuda. Minu ees istus Riho. Jaanus S istus tagant teises reas ja kõige aknapoolses otsas, ehk kui klass pooleks teha ja peeglisse keerata, siis minu kohal. Tema kõrval istus Alar. Mõlemad läksid 10. klassi reaalkooli. Jaanus luges hästi palju ja ma kutsusin teda Sapikaks, mis Alarile väga ei meeldinud. Tema ise ei teinud sellest aga välja.
Jaanus P ja Kaarel käisid koos lasteaias ja teadsid üksteist sellest ajast. Täpset sõnastust ei mäleta aga Kaarel, nähes, et Jaanusel on suur sinine seljakott kaasas, küsis, et kas ta hakkab esimesel päeval juba õppima, et kott kaasas on. Jaanus vastas, et tunniplaan tuleb kirja panna, siis teab, mis järgmisel päeval vaja kaasa võtta on. Kõigile, eelkätt vanematele, valmistas see nalja. Minus tekitas see mõte, et kindlad asjad tuleb kaasa võtta ja Tööd! tegema hakata, kõhedust.
Õpetaja rääkis, et tänane kell polnud äratuskell vaid tähistab koolipäeva ja ühe pika teekonna algust. Selle aastane koolikell on minu jaoks viimane ja tähistab selle teekonna viimse etapi algust.
Tahvel oli ilmselt ruumipuudusest pandud akna ette ja alt paistis natuke valgust. Vaatasin seda ja mõtlesin, et kui hea oleks seal praegu olla. Väljas. Mitte siin, koolis, klassis.
Kevad enne minu kooliminekut, 96 aastal. Päike paistab ja ilm on soe. Vaatan kuidas minu majast lapsed koolist tulevad. Mina olin siis noorim, kui Siim välja arvata (ja mu vend ka) ja ei käinud veel koolis, millegipärast ei olnud ka lasteaias. Vaatasin siis kuidas nad koju tulid ja mõtlesin, et varsti olen mina samasugune. Siis ma tahtsin minna kooli. Sinna jõudes tundus see tahvli tagant paistev valgus aga nii kauge ja kättesaamatuna – kohana, kuhu ma enam vist ei jõua. Oleks võinud välja vaadata kolmest (või neljast) aknast teises seinas aga mulle tundus see tahvlitagune aken teistsugusena. Tollel aknalaual olid ka mingid lahedad mänguloomad.
Üks neist oli oranž rebane.
Siis tulid sisse 12. klassi õpilased ja ma ei saanud enam midagi aru. Kuna meid oli kas liiga palju või kaheteistkümnendike liiga vähe (loogiliselt võttes mõlemat), siis polnud minul muud teha, kui Kikase käest kinni võtta, sest minule enam “oma kaheteistkümnendiku kätt” ei jätkunud.
Meid viidi suurde majja aulasse. Mina sain koha kõige tagumises reas suhteliselt otsa peal, Ahti O. kõrval. Jagati kätte õpilaspiletid ja klassijuhataja andis ka ühe lille. Ja aabitsa (käisin just ema käest küsimas, kas ikka sain, sest ma ei mäleta sellest absoluutselt midagi). See lill oli niidiga mu toas toru küljes väga palju aastaid. Kroonlehed olid lõpuks küll kõik ära kukkunud aga kõik muu oli kuivanud kujul endiset omal kohal.
Pärast aktust viidi meid kooli ette murule ja tehti igasuguseid ringmänge. Esimese klassi lapsi oli nii palju, et ring oli väga suur. Või siis ainult tundus nii hästi suur, sest ma ise olin päris väike (7 aastat ja 10 päeva. Võib ka arvata, et mitte nii pikk kui praegu. Maailm oli mulle suur!). Me saime ka õhupallid. Mängima minnes andsin selle aga vanaema kätte ja vend suutis selle mingit moodi katki teha. Väike veel.
Kooli ees tehtud pildil kannab mu koolikotti vend, sest “ta tahab ja ta on veel väike. Las seekord olla kott tema seljas.” Nii siis ma olen seal pildil, lill ja aabits käes, vanaema ja venna kõrval. Nüüd tuli mulle meelde ka, milline see aabits oli: lillakas, kollane kuu viltu peal. Sees hästi palju jutte nii trüki- kui kirjatähtedega. Iga tähe kohta oma jutt.
Iga õppeaasta alguses on alati tehtud ka pilt, kus me vennaga enne aktusele minekut koos oleme. Alati (ei ole 100% kindel) ühes kohas ja seni on neid pilte 11 – 3 minuga üksi ja 8 vennaga koos. Homme on viimane kord, kui me kahekesi koos pildil oleme ja edasi on vend üksi. Viimased kolm aastat.
Meie klassi on alles jäänud väga palju rahvast, kes seal esimesest klassist saadik. Mina ise käisin kaks aastat mujal aga jõudsin samma paika tagasi. Paljud on juurde tulnud ja ka läinud aga üllatavalt palju on neid, kellega saab rääkida sellest, mis meil esimeses klassis toimus. See aasta kaotati ära a klass ja liideti b ja c -ga Nüüd on meid siis 31. Uus klass. Samas ma tean ju peaaegu kõiki. Kui mitte hästi, siis nime ja näo ja pimeduses ka hääle suudan kokku panna.
Esimesse klassi minek oli minu jaoks elamus. Ma loodan, et seda on ka viimassesse klassi minek.
Mai suuda oma mõtteid sirgesse ritta panna aga mingi osa Sellest Mannu jutust on täpselt see… Või siis kogu see jutt…
Viimane 1. september. Viimast aastat koos. Viimast korda regulaarsed hommikused ülestõusud, viimased kirumised kui raske mata töö oli ja kui jubedalt palju kirjandeid Parmas meile teeb. Ma olen koolis käinud suurema osa oma elust. Ja ühel hetkel ei ole enam vaja. Peaks ju olema rõõmus hetk? Ongi. Kurvalt rõõmus.
Mõtlesin just, et mida võivad homsed esimese klassi lapsed mõelda, kui meie nad käe kõrvale haarame ja kuhugi liikuma hakkame. Meile on ju kõik tuttav. Kõik on varem läbi räägitud, mis ja kuidas toimub. Meile on see lihtne, neile aga mitte. Ma loodan, et see päev jääb neile veel pikaks ajaks meelde.
Terminaator – Ingli Puudutus
