Mida ma hetkel tahan…
Suvi. Talu. Mõnus varjualune kusagil täpselt kallaku piiril näoga tiigi ja metsa poole. Samas nii, et ülevaade oleks ka majale ning õuele. Selline aeg, kus õhtul pole veel sääski ning päeval parme. Oi millised need lõunamaa parmud on. Keskmine vaablane pooleks teha ja ongi kaks parmu. Metsikud. Igatahes. Tööd kas seisavad või on kõik tehtud, sest teha pole midagi. Olemas on täpselt nii palju süüa kui ma iganes tahan ja just seda, mida ma tahan. Keegi teeb selle alati selleks ajaks valmis kui mul ette teatamata kõht tühjaks läheb. (Saab üldse ette teada, millal kõht tühjaks läheb?) Kõik mida ma tahan on käeulatuses. Kõrval laual koos raadio ning raamatutega. Mul on selline koht lebotamiseks, millesse võiks uppuda, milles võiks päevi magada, ilma, et tahaks asendit vahetada. Selline, milles ei hakkaks palav. Kui on jahe, paistaks päike täpselt peale ja soojendaks. Kui oleks palav, tuleks tuuleiil ning jahutaks mind. Keegi toimetaks kusagil märkamatult. Mina ei jääks talle ette ja tema mulle. Üksi ei oleks seal nii tore olla. Roi haukab mõned üksikud korrad aida tagant Paali aiast mingi krõbina peale, mida ta arvab, et kuulis metsast. Jah, krõbinat kuuleb ju ikka, kui mets on mõnesaja meetri kaugusel. Aga see pole võimatu, sest ümberringi on täielik vaikus. Seda muidugi siis, kui kõik hetkeks vait jääksid. Keegi ei kolistaks tööriistadega ja ka naabrikoer oleks kuss. Sellisel juhul on seal totaalne vaikus. Väljendasin end nüüd valesti. Seal on selline vaikus, nagu oli aastakümneid tagasi, kui polnud veel autosid, lennukeid, ronge ega muid müraallikaid. On vaid looduse hääled. Aeg-ajalt õhtuti, kui hakkab juba pimedaks minema, võid kuulda üksikuid laske. Sellisel juhul on kaks võimalust. Kas kütt oli nii täpne (pimedas?), et tappis looma ühe lasuga või on tegemist (suurima tõenäosusega) salakütiga. Neid leidub seal ka, jah. Kui piisavalt kaua metsas kükitada, võid kohata põtra, ilvest, metssigu, hirvi ja mõnda karu. Hunt enamasti nii lähedal asulale ei tule. Ei tasu mainima hakatagi kõiksugu väikseid hüppajaid ja roomajaid. Vaikselt olles võid hommikuti kohata mööda õue jalutavat kurge. Päeval on ta enamasti metsa ja talu vahelisel niidul.
Aga ei ole hommik koos kurega ega õhtu salaküttidega. On mingi aeg seal vahel ning ma lihtsalt olen. Vahepeal kui kuumus muutub liiga talumatuks ning sõber tuul on kusagil eemal, siis tuleb end jälle tiigile tutvustada. Hommikuti on seal selline selge vesi, et näeb vabalt meetrite sügavusele põhja välja. Pärast ühte korda sees käimist ei ole seda pilti loota enam enne järgmist hommikut. Tiik on piisavalt suur, et rahulikult rabeledes saab päris korralikult ujuda. Kui need kalad aktiivsemad oleksid, saaks ka tiik jälle natuke puhtama ilme. Käsitsi ei jõua ju kogu aeg neid vetikaid sealt põhjast välja tirida. Aga ma sain end lõpuks maha jahutatud ning aeg on jälle lebotama ronida. Kui see koht enam ei sobi, siis võtan raamatu või lehe kaasa ning ronin võrkkiike. Tegelikult on see riidest aga las ta olla. Millalgi ühe või kahe ajal päeval võtan ratta ja sõidan umbes poole kilomeetri kaugusele teiste sugulaste juurde lehe järgi. Millegipärast on nii meie kui ka naabrite postkast nii kaugel. Pole hullu, vähemalt saab natuke end liigutada. Seal olles võtan ka Paali Uma lehe kaasa. Ta ei liiguta end nkn enne õhtut, et leht ära tuua ning enne temale viimist jõuan isegi selle läbi vaadata. Keelega on nii nagu ta on aga lugemist see ei sega. Natuke konarlikult ja aeglaselt ta läheb aga vähemalt saan aru. Rääkida ei oska ma aga midagi. Pole hullu. Selleks on mul isa. Sain lehed kätte ning nüüd pole midagi muud kui kuhugi end jälle lebosse seada ning neid lugema hakata. Postimees ja Uma leht, milledest viimane ilmub hoopis iga kahe päeva tagant, ei ole küll suuremat sorti saak aga esialgu piisab sellest ka. Kui jõuab kätte neljapäev, siis on rohkem põhjust pidutseda, sest neljapäev on ekspressipäev. Kõige mõnusam tegevus seal ongi lugemine. Vahet pole, kas lehti või raamatuid, aga lugemine on mõnus. Kui ma lehed olen läbi saanud ja on selline parajalt igav tunne, et võiks puhkamises pausi teha, siis pole enam muud, kui Uma leht kätte ja Paali poole. Kõndida on vähem kui 50 meetrit aga tagasi jõudes teeb see peaaegu sada täis, mis on isegi hea tulemus!
Kui päike hakkab juba Paali poolt paistma, ehk aida ja (endise) lauda vahelt, siis on aeg õhtusi toimetusi tegema hakata. Ei tea kust tuleb natuke rahvast juurde, sest päikeseloojangul, hämaras ja juba pimedas on seal väheke suurema seltskonnaga väga mõnus olla. Kui päike jõuab nende kahe ehitise vahele, on aeg renn välja vedada ja sinna sisse lõke teha. Teie kõik, kes te ostate grillsütt, ärge tehke seda. Kusagilt leiate ikka väikese sületäie õunapuuhalge. Õunapuu põleb küll kaua aga ta söed on nii kaua kuumad, et jõuab mõned lihahunnikud ära küpsetada. Kõige parem on muidugi see, kui kõrval põlevad vaikselt uued halud ja siis aegajalt uuendad seda hõõguvat söevaru teises otsas. Pika laua ääres on mõnus seltskond söömas ja juttu ajamas. Sääski ei ole ning magama jõuame alles keset sügavat ja suurt ööd. Aeg-ajalt kuuleme metsast põdrapulli häälitsusi ning sooviga teda mitte kohata ei hakka talle vastama. Kuna hommikune kaste on jahe ning teeb kõik natuke liiga märjaks, siis ronivad kõik ikka sisse magama. Kaks inimest mahuvad kõlgusesse ning ülejäänud lähevad majja. Hommikul ei ole kellelgi kuhugi kiire ning ärkame alles siis kui päike juba kõrgel. Vaikselt kaovad kõik jälle ära ning algab poolik päev, mille sisuks on puhkamine, lugemine ja niisama olek. Sellised järgmised hommikud ja päevad on alati natuke nukrad ja kurvad. Õhtu jõuab kätte vara ning siis kui päike on just silmapiiri taha vajunud, tuleb teha veel üks ujumisring ning tuppa kaduda. Soojad riided seljas keratan kusagil nurgas, kuulan raadiot ning loen midagi kerget ja lihtsat. Raadioks on, nagu juba tavaks saanud, vikerraadio, kuna seal muud selle raadioga väga ei püüagi, kui ei külalised ei taha muidugi läti raadiojaamu kuulata. Kui veab, siis jõuan Tiit Karuksi spordiuudiseid kuulama. See mees suudab isegi malevõistlusest nii põnevalt ja kaasahaaravalt rääkida, et sa unustad kõik muu ja lihtsalt kuulad teda. Kui silmad hakkavad kinni vajuma, polegi midagi muud, kui tuli kustutada ning raadio ja silmad sulgeda. Järgmine hommik algab juba varem ja õhtul tuleb jälle rahvast, kellega poole ööni koos olla.
Kõik see on täiesti teostatav ja just hetkel tahaks ma sellises rütmis elada, kui ei oleks ainult seda kooli ja eksameid ning leiaks sellise rahva, kes viitsiks ülepäevaiti seal käia. Piiramatu toiduvaru ning toit-on-valmis-kui-kõht-tühi olukord on ka muidugi kaheldavad aga kes ei unista, ei saavuta ka midagi. Nüüd on vähemalt siht silme ees. Tule kool ilusasti ära lõpetada. Suvel tuleb kõik suuremad tööd talus lõpetada. Või siis vähemalt nendega alustada. Aida lahti võtmine, korda tegemine ja meetri kaugusele vanast asukohast uuesti kokkupanek on küll natuke kaheldavad tegevused. Köögi aga võiks ikka ära lõpetada. Kui kunagi kõik need valmis saavad ja tõesti ei ole enam midagi muud vaja teha peale mõne väikse parandustöö, sest asjad ikka lagunevad, eriti nii vana maja puhul, alles siis võib terve päeva lebotada ja teha absoluutselt mitte midagi.
kes läbi suutis lugeda, on ausalt välja teeninud ühe pulgakommi
