Õpime läbikukkumist

Mitte et ma ei oskaks õppida aga motivatsioonipuudus on see, mis määrab. Kuigi ma tean, et sellest sõltub see, kas ma saan kooli sisse või mitte, pole ma endale seda päris 100% selgeks teinud. Pigem võib võtta seda nii, et ma olen kuulnud midagi sellest, et õppimine aitab kergemini sisse saada aga ma ei tea seda. Viimasel ajal on seespool korralik paanika, mis õnneks välja veel ei paista. Alateadvuses on mingi väike roheline mehike (täna unes nägin, ei tea miks sellist värvi just…) kes pidevalt korrutab, et ma ei saa kuhugi sisse. Kurat, ta töö hakkab vilja kandma, hakkan iseg seda juba uskuma. See ei aita ka, et ma tean, et eelmiste aastate eksamite peale tehtud tasemetöös kaotasin õppimata kõigest 3 punkti. Täiesti kindel, et see aasta suudetakse küsida just neid asju, mida ma pole endale korralikult või üldse mitte selgeks teinud. Lävend on umbes 75p. Mata tirib seda mul korralikult alla, inka on loodetavasti kusagil selle 75p peal _{(või rohkem. kuigi suulise 18p oli täielik läbikukkumine, oli kirjalik ikkagi lihtne)} ja nüüd sõltub kõik geost. Ma olen surmkindel, et olen võimeline tegema selle vähemalt 95p peale aga see veel nimetu roheline tüüp mu peas ennustab totaalset läbikukkumist. Teisipäevani siis…

Rise Against – Give It All

Tulevik?

Tundub, et kõik on nii kindlad juba, et ma kõige hiljem sügisest Tartusse ära lähen. Kõik peale minu enda. Sinna minek rikub nii palju asju ära aga oi kui palju head sealt juurde võiks sündida. Ning ei, 9 kuud ei mängi hetkel rolli, mõelge natuke kainemalt. Kõige hullem on muidugi see, et alati just siis kui enamvähem normaalsed inimesed on kokku sattunud ja midagi helget paistab kaugusest, siis on mul vaja ära minna. Kindlasti saan ka Tartus midagi taolist korraldada aga siis otsi jälle inimesi ja kohta ja vajalikke asju… Siin on kõik olemas – miks seda rikkuda?

Kui nüüd ometi tulemused sellised oleks, et kuhugi kooli sisse saaks, siis võiks mõned üksikud asjad kotti visata ja eestist ära kaduda mingiks ajaks. Minu jaoks pole enam erilisi takistusi kui mul on mu fotokas ja koht, kuhu pilte mälukalt panna. Ära ei ütleks ka piisavast rahavarust, et öösel mitte väljas olla. Sponsorid on alati oodatud – ei ole midagi selle vastu et mu seljakotil teie nimi suurelt peal on :)

Avril Lavigne – Mobile

Msn vs email/live conv.

Ma ei väsi kordamast, et msn on üks eriti nõme koht. Ütlen midagi, unustan lisamata kohustusliku “:D”, “:P” või misiganes muu taolise jura ja ongi jama jälle käes. “Miks sul on sitt tuju, miks sa oled selline, mida kurat ma nüüd jälle tegid, et sa selline oled?” Kui iga vabanduse palumine sellisel hetkel mind füüsiliselt kulutaks, siis poleks minust ammu enam midagi järgi.

Msn on ka koht, kus ei saa eriti mugavalt asjalikku ja/või mõttega juttu ajada. Jah, vaielge vastu kui tahate, ega ma isegi 100% nõus pole selle väitega. Kõige parem on ikkagi pidada maha üks monoloog ja siis kuulata-lugeda teise oma. Msnis on seda raske teha, kuna kui partner (vestlus- , saite aru küll, ärge olge nii rikutud) ütleb midagi, mille kohta mul on teine arvamus, siis ei suuda ju kuidagi oodata, et ma sõna saaks ja ikka läheb nii, et ütlen selle kohe ära.

Veel üks jama asi on see, et mõlemad osapooled (või nii palju kui neid seal parajasti on) saavad kirjutada korraga ehk siis mõnikord võib kahe inimese vahel ühe korraga toimuda vestlus väga mitmel erineval teemal, mis on nõme ja väsitav ja segadusse ajav. Laivis inimesega rääkides ei ole see kunagi võimalik (kui just ise ei pinguta ja meelega ei tee) ning samuti ka kirjavahetuses. Kuigi kirjas on tõesti mitu erinevat teemat sees siis on need korralikult organiseeritud ja lugejal on kerge jälgida. Kui iga mõtte jaoks on veel oma lõik ka, siis on ka mugav vastata. Seda juhul, kui kirjutaja-vastaja on normaalne mõistusega inimene.

Msn on nõme. Fakt. Samas kasutan ma teda ikkagi edasi, niiet ärge kukkuge nüüd vinguma, et ära kasuta kui ei meeldi. Kasutan küll. Need eelnevad asjad tõesti ei meeldi aga neid saab vältida kui natuke mõelda ja seda ise ka tahta. Samas olen avastanud ka kirja võlud. Selle kirjutamine, ootamine, saamine, lugemine. Põnevust kui palju :P Esialgu piirdun elektroonilise viisiga aga ei välista ka käsitsi kirjutatud tigupostiga saadetud kirju. Kui leidub keegi, siis miks mitte :) Hetkel ei viitsi ma lihtsalt nii kaua oodata vastust, kuigi mitte midagi ei ole parem käsikirjalisest kirjast.

Papa Roach – The World Around You

Dark room

Kui tahad mõnda pikemat teksti kirjutada, siis ei ole hea kui miski asi sind pidevalt segab ja häirib. Kinni ei raatsi ka seda panna, sest nt mõne üksiku inimesega msnis infot vahetada on ka hädavajalik. Mõnikord on raske isegi wordis kirjutada, sest seal on ju nii ilusad nupud mis oma tähelepanu tõmbavad ja see pole hea. Jah, tõesti võib kasutada notepadi aga see pole kõige mõnusam viis. Kõige parem oleks, kui ekraan on pime ja sa näed ainult oma teksti.

Täna juhtuski see, et pidin ühe pikema kirja valmis treima. GMaili väikses alas oli seda natuke jama teha ja kuna polnud pikka aega midagi korralikult kirjutanud, mille puhul ei pidanud samal ajal infi otsima, siis katsetasin üle pika aja taaskord sellist lahedat vidinat nagu Dark Room. Hiljem tuleb küll kujundus mõnes muus asjas kiirelt paika lükata aga see pole enam mingi vaev. Koduleht ise ütleb asja kohta väga tabavalt nii…

Dark Room is a full screen, distraction free, writing environment. Unlike standard word processors that focus on features, Dark Room is just about you and your text.

Istusin oma pimeda ekraani ees millele kirjutasin roheliste tähtedega kirja ja kuulasin samal ajal bändisaadet. Mis saaks veel mõnusam olla? Mitte midagi ei sega ja ainult siis kui ma ise tahan, teen akna väiksemaks ja ütlen mõnele msnis mõne sõna või kontrollin paari asja õigekirja. Mina, minu tekst ja muusika. Parim.

Linkin Park – Soul song

Animal planet

Ema hõikas ühel hetkel, et kööki midagi vaatama läheks. Vares oli ühele rästale kallale läinud ja talle tõsiselt viga teinud. Kaugelt polnud eriti aru saada, kui suure linnuga tegu oli – suurema pojaga või lihtsalt ootamatult tabatud väiksema “täiskasvanud” linnuga. Põhiline oli aga see, et kuigi vares oli alles väiksema linnu kallal, tiirles nende ümber parv teisi rästaid kes kõik varest ära üritasid ajada. Lõpuks ta ka minema lendas aga ega rästad seda asja ju niisama saanud jätta – nemad panid ka hooga suuremale mustale elukale järgi. Ligi 5 minutit oli neid ikka aeg-ajalt näha, endiselt vares ees ja parv kiiremaid ja pidevalt esimesele viga tegevaid rästaid. See vaene üksik, kellele kallale tungiti, oli esialgu liikumatult maas, siis võttis aga jalad alla ja hüles natuke ringi kuni taas kukkus. Üks tervetest oli tema juurde jäänud ja jälgis toimuvat kõrvaloleva puu alumistelt okstelt. Korra tuli ka vares madallennul selle paiga lähedusse aga kiirelt aeti ta sealt jälle minema. Kui viga saanud lind ringi hüppas, siis poleks osanud öeldagi, et midagi juhtunud on. Lendu ta aga ei tõusnud ja iga natukese aja tagant vajus külili ega liigutanud tiibagi. Ainult tuul sasis sulgedes… Kui vares oli edukalt eemale aetud, tulid ka teised rästad tagasi kuriteopaigale uurima, mis vahepeal toimunud on. Käisin minuti eemal ja tagasi tulles ei olnud seal enam ei terveid ega ka vigastatud lindu. Varesed on targad linnud ja loodetavasti see sai nüüd selgeks, et oma söök tuleb mujalt leida kui väiksemaid liigikaaslasi rünnates.

Kümme minutit hiljem võtsin lõpuks oma asjad, et proovi minna. Maja nurgast diagonaalis 5 meetrit eemal asuv väike võsa oli tõenäoliselt asjaosalisi rästaid täis ning seal käis kõva sabin, mis loodetavasti oli mingi suurema kahejalgse, täpsemalt öeldes minu, saabumise pärast ning varestega polnud enam midagi pistmist. Sain taaskord umbes kolmsada meetrit liikuda ning vana varjendi juures olid kaks kassi üksteisele kallale läinud. Julm kräunumine ja karvasadu. Kuna kaklevaid kasse on ennegi nähtud, erinevalt “vares vs kari rästaid” madinast, siis sain sealt mõnusa hooga mööda minna.

Jõudsin parki ning seal kui poleks omanikke, kes neid rihma otsas üksteisest eemal hoidsid, oleks kaks suurt koera üksteisel kõri tahtnud läbi hammustada. Sõbralikust mänglemisest ja urinast-haukumisest oli asi väga kaugel. Õnneks ei olnud nad minu teel ees ja jõudsin proovi suuremate vahejuhtumiteta, nagu näiteks minu liigikaaslased, kes mind maha lüüa tahaks… Eks on sedagi juhtunud aga kui jäljed paranenud, kaob asi ka mälust. Kunagi aastaid tagasi sai ikka aeg-ajalt koduseid tegematajätmisi ja väheseid teadmisi magnettormide süüks ajada. Nüüd teen ma seda taaskord ning minu jaoks täiesti arvestatav põhjus, miks kassid, linnud ja koerad omavahel kaklevad, on see, et täna on ilmselt jälle mingid hälbed magnetväljas. Vahet pole, et ka ilma nendeta kakeldakse. Mina olen õnnelik ja rahul, et päeva õhtusse saatsin ilma ise viga saamata.

Terminaator – Kõik mis ei tapa