Kõikvõimas Orkut

Natuke enne südaööd kohale jõudes ning sisse astudes ütles Gerly esimese asjana, et minu nime ta seal kusagil juba nägi ja et minuga on kõik korras. Wtf? Mis kuradi moodi ta mind teab, kui me oleme erinevatest Eesti otstest, erinevatel kursustel ja korra varem ainult rääkinud ja siis polnud nimedest juttugi? “Orkut, mees, Orkut!!” tuli lakooniline vastus mind piinavale küsimusele.

Millalgi poole kolme ajal kusagil Vallikraavi tänaval läks jutt elukohtadele ja siis tuli jälle kusagilt tühjusest Britilt, et kas ma olen see, kes elab majas 22, teisel korrusel, toas 222. Jälle ei saanud ma esimese hooga teha muud, kui suud maigutada (ja ma olin vägagi sarnane tol hetkel Sammy the Salmonile). “Mis kuradi moodi sa seda veel tead?” “Kõikvõimas Orkut…”

Singer Vinger – Massikommunikatsioon

Peaaegu ideaalne

Väljas on teist päeva peaaegu ideaalne ilm. Kui vaadata, mis siin nädalaid juba kestnud on, siis soojem õrna tuulega selge päev on peaaegu ideaalne.

Mul on fotokas. Mitte sebikas (mis tegelikult ka siin on), vaid see raskekaallane. Sakust täitsa vedasin siia. Akud on täis ja kaart täiesti tühi. Olen õppinud ning selliste asjade eest tuleb hoolitseda.

Kes oskab nüüd need kaks asja kokku panna nii, et tulemus oleks parim? Jah, just ja mina seda ei teinud. Juba teist päeva järjest. Kuigi Tartu on tore, hakkab see pohhuism mulle liiga kergelt külge ja see ei loe, et fotograafia peaaegu sama tähtsal kohal on, kui muusika. Fak.

Foo Fighters – Long road to ruin

Tutvumisring

Tallinna 21. Koolis tehakse seitsmendasse juurde neljas, inglise kallakuga “d” klass ja mingit imelikku teed pidi sattusin sinna ka mina. Päris alguses mingis tunnis pidime pinginaabriga lähemalt tuttavaks saama ja siis klassi ees teda kõigile teistele ka tutvustama. Selline tavapärane “mängib tennist, meeldib lugeda” värk. Idee on ju väga hea, saab kõiki klassikaaslasi natukene paremini tundma õppida. Alguses, nagu ikka, vähemalt minul, kipub olema aga probleem inimeste meelde jätmisega. Kui mõne kuu jooksul kõik klassiõed ja -vennad juba igas olukorras ja asendis tuttavad olid, avastasin, et tahaks uuesti midagi sellist, nagu päris aasta alguses oli. Esimest korda kuulates jäi meelde ainult see, et mingi tüdruk laulis ja teine mängis kossu ja üks poiss oli tipptasemel kardisõitja (tema jäi tegelt kohe meelde. Karmo K, tol hetkel veel tulevane Eesti meister).

Õppiva tundengina on möödas meil kõigil kolmas nädal aga olen vägagi kindel, et meid on ikka enamus, kellel on vähem kui kolmandiku nimed meeles. Nii läheb, kui inimesi on kokku ligi 80. Selle vea parandamiseks on toimunud juba mitu pidu, kus põhiteemaks üksteisega tutvumine. Hetkel on asi päris hästi läinud, põhilise seltskonna nimed on juba liigagi hästi pähe kulunud. Kolmandal õhtul istusime Place‘i keldris ning kuulasime, kuidas kordamööda igaüks endast natuke rääkis. Teema siis täpselt sama, nagu 7. klassis. Kõik on alles nii alguses, et see, kes mida teeb, ei taha väga meelde jääda. Hetkel, kaks ja pool nädalat hiljem meenub vaid see, et keegi meist mängib jalkat, paljud erinevaid pille ning osad ka tantsivad. Suurem energia kulub nägude ja nimede kokkuviimisele.

Olukord väga hull polegi, sest aega on veel vähemalt 3 aastat ning selle ajaga saab igast inimesest loodetavasti mingi pildi kokku. Tahaks vana klassiga kokku saades sama värki teha, oleks huvitav.

Avenged Sevenfold – Tension

Jam

A7X plaadid taaskord kuulamiseks telfus ja minema! Raske südamega jätan Mihkli olengu täna vahele. Kui kõik need sinna kohale tuleks, kes seda lubanud on, siis peaks nad ilmselt ka koridoris seisma, sest juhtuks selline nõme asi, et pole lihtsalt ruumi. Loodame, et ta ära ei ehmata ja juba varsti midagi samasugust korraldab. Mina lähen aga esivanemate radadele seiklema, sest teabevälja analüüs vajab lõpetamist.

Avenged Sevenfold – Seize the day

Decapitate

Pea kukub küll kohe otsast aga see ei sega mitut kilomeetrit jalgsi rohu järele kõndimast. Küll Tartu on ikka tore linn :)

HND – Lolita