“Oota, kuule, tee minust pilti!” “Oh, lahe! Ma teen nüüd sinust ka, roni sinna…” (vaba tõlge eesti keelde)
See oli tõesti nõme, et tee viis ainult kujuni, ning siis pidi otsa ringi pöörama. Kuidas sa aga seda teed, kui seljataga mõnisada inimest samuti seda jääjullat näha tahavad ning juba kuju näinud rahvast enam tagasi ei lase? Nii ma siis ühel hetkel hüppasin kusagil poole tee peal inimestele ette, et palun ootame nüüd natuke, kuju juurest ei pääse enam edasi ning suurema ummistuse vältimiseks peame kõigepealt inimesi ka tagasi laskma. Kuigi tegin väga kõva häält, siis kindlasti ei kuulnud seda kõik need, kes alles kaugemalt tulemas olid. Kui turva seisab keset teed käed laiali, ning inimesed seisavad, siis ei tule ju ühelegi normaalse mõistusega inimesele pähe, et äkki peavad nemad ka natuke ootama. Ei! Nad astuvad seisjatest mööda, ning kuuldes, et peab natuke ootama, jäävad sinna samasse. Nende tagant tulijad jäävad omakorda nende kõrvale ning niimoodi see tee ummistubki. Kuidas kurat te küll ise selle peale ei tule, et mida kiiremini eelmised inimesed ära saavad, seda kiiremini pääsete teie ka edasi? Te jätate neile heal juhul külg ees liikumiseks ruumi ning siis vingute, et me tekitame keset teed ühe suure tropi. Kõige selle halva juures leidus ka helgeid külgi. Kõik teie, massiivsed, umbes kolmekümneviiesed eesti mehed, kes te vingusite, et “kuradi meeskond ei oska asju korraldada” ning miks me tekitame keset teed ühe suure seisaku ja miks pühvli juurest edasi ei pääse ning miks kahte koridori ei tekitata ning… – suur aitäh!! Te ütlesite seda nii tõsiste ja siiraste nägudega, nagu te tõesti oleksite ennast uskunud :)
Kõige toredamad olid muidugi sellised inimesed, kes peale kolmandat ütlemist minust ikka välja ei teinud ning kellele ma pidin lihtsalt ette astuma, et nad seisma jääks. Seejärel püüdsid nad ikka minust mööda saada, ning kui ma ka siis nende teed blokkisin, vaadati vihase näoga otsa ning venitati pikk “tševoooo” kuidagi välja. Sellised naised olid ka mõnusad, kes minust mööda pääsenuna oma seisma jäänud meest-sõbrannat edasi tirima tulid. No kurat, hakka sa siis veel sellise umbkeelse mutiga võitlema keset ilusat laupäeva. Jumal temaga ja kurat küll, näeb oma jäätüki minut varem ära ning on ilmselt elu lõpuni selle üle õnnelik ja rahul, et sai mingile debiilsele turvale ära panna.
Oh joy, goodness gracious ja muud sellised nõmedad jullad. Käes oli aeg kogu see mass sealt ära ajada. Sama hästi võiks mõni kilomeeter enne mekat palverändurite teele ette astuda ning neid ümber pöörama sundida. Kuigi kadudega, siis saime me sellega siiski hakkama. See ei takista aga tavalist Eestis elavat inimest (nii oma kui muukeelset), kes peab nüüd ja kohe ja kõike ja korraga saama ja nägema. Ma suutsin vahepeal mõelda, et juba siis olid asjad hullusti, kui nännivärki alles püsti pandi ja ettevalmistusi tehti aga ei. Kus ma siis sellega! See, et lint oli keskelt kolm-neli meetrit oma õigest asukohast eemale venitatud järjest enam pealesuruva massi poolt, ei olnud veel midagi. Kui lint katki, ning inimesed polnud enda arust ikka veel piisavalt lähedal, siis tuli üks ots viis meetrit lähema puu külge vedada. Ja kuna sellest ikka veel vähe oli, siis tuleshow ajaks olid inimesed kogunenud veel oma kaks-kolm meetrit eemal asuva helipuldi ja geneka ümber. Põhjus on lihtne – need raisad ei allu ju kontrollile – nii, kui järgmisest kohast rahva tagasi surud, on eelmises paigas inimesed vaikselt oma endistele kohtadele vajunud. Järgmine kord toon ma kasvõi oma raha eest hunniku traati, ning tõmban sellega kõik piirded. Saadud soovitused lõikava elektriseeritud okastraadi kasutamiseks jätaks siiski veel mängust välja.
Selle jamaga teenitud raha hoian ma ilmselt elu lõpuni alles.
Foo Fighters – Learn to fly,