Alguses oli meid viis. Viis, kes viitsisid ühendust võtta, et uurida, mis, kurat, nüüd toimua hakkab.
Ja siis oli meid kolm. Kolm, kes suutsid esimestele nõudmistele vastu panna.
Siis tuli see kõige hullem…
Kui palju?
Piisavalt palju, et ei jääks muljet, nagu tegeleks ma mitte millegi eest ning piisavalt vähe, et mitte üle pakkuda.
Ja siis oli meid kaks. Mina ja tema. Tema, keda ma pole elus teadlikult kohanud, näinud. Tema, kelle nime ma sealt esimest korda alles lugesin. Vahet pole, kas ma tean teda või mitte aga ülejäänud on kadunud.
Tuleb jääda edasisi juhendeid ootama. Selline nimi cv-l on ainult õnnistus. Eriti veel siis, kui see ise keset loengut sülle jookseb.
Arctic Monkeys – Old yellow bricks
