Rebased

Uurisin vanu sissekandeid (küll oli siis elu ikka huvitav selles väikses õlleurkas) ja sattusin null-seitsmenda aasta sügisestele juttudele ning rebaste retsile. Need mõned aktivistid, kellel pea tühi, ei osanud millegi muuga põhjendada, kui et “meile tehti, teeme nüüd ise ka”. Miks ometi?? Miks me ei võinuks olla see esimene lend, kes millegi normaalsega hakkama saab? Kas meil tõesti polnud kahe klassi peale piisavalt ajumahtu, et midagi huvitavat, põnevat ning naljakat välja mõelda, mis oleks kõigile, nii meile kui rebastele, heas mõttes meelde jäänud? Jah, selline asi nõuab tööd aga tulemus on ka parem, kui see, mis praegu.

Mis on naljakat selles, kui sunnitakse rebaseid mingit sitta sööma ja siis kallatakse ta veel mingi jamaga üle ning viimaks peab ta läbi mingi pasa roomama? Jah, ma võin tõesti olla vanamoeline tujurikkuja aga ma ei leia midagi põnevat teiste alandamises. Kahekesi, JP oleks ka ilmselt minuga olnud, terve massi vastu ei saa, niiet täitsin korraliku õpilase kohust ning õpetaja palvel tegin pilte ja filmisin. Kahju oli tegelikult oma aega sellele raisata.

Normaalne? Minu enda pilt.

Ma ise rebasena ei kurtnud, sest kuigi ma pidin mitu tundi pärast duši all ligunema ning seda jubedat haisu ning sõjamaalinguid ei saanud veel mitu päeva ära, meeldis mulle selle kambaga metsas mässamine. See, mis meiega tehti, oli teisejärguline, sest poolkogemata ühe rebase (parandus: vabandust, mõtlesin tegelt abiturienti) kraavi lükkamine ja mitmele kinni seotud silmadega poolkogemata suure hooga otsa jooksmine valmistas tol hetkel päris palju rõõmu. Võiks aga loota, et täie mõistuse juures olevad inimesed suudavad sellest mõne aasta jooksul üle saada… Tuleb välja, et ei suudeta.

Enne ei muutu midagi, kui kool vahele astub, mida ta võiks juba ükskord teha. Rebaste ristimine jõudis gümnaasiumisse ülikoolist (ei anna pead, kas see just ülikoolist pärit on), kus ta vaikselt retsimiseks muundus. Selle asja võiks reglementeerida või siis üldse ära kaotada

Linkin Park – A Place for My Head

Miljonär Nepaalist

Panin parajasti kaamerale kaardi tagasi sisse ning kaamera kotti, kui sealt kukkus välja mingi võõras raha. Ilus, läikiv, kuldne. Loogiliselt võttes peaks tegu olema Nepali rahaga, kuna Tiibetis oli juba selja-fotokott kasutusel, mitte see, mis mul hetkel siin kõrval kükitab. Kuna seal peal olid väga võõrad ja keerulised sümbolid, siis ei saa tegu lihtsalt Euroopa rahadega olla.

Pilt siit.

Aga ikkagi tuleb teha kindlaks, kas ma olen nüüd miljonär või ainult poolel teel sinna. Tark Internet ütles, et Tiibetis on kehtiv Hiina raha (duh!) ning minu leitud münt on väga Nepaali ruupia moodi. Google – meie kõigi jumal – ka kinnitas seda. Nepaalis on müntidest ringluses 1, 2 ja 5 ruupiat ning 5, 10, 25 ja 50 paisat. 100 paisat on 1 ruupia. Taustainfona peaks teadma seda, et ühe euro eest saab hetkel 103,805 ruupiat. Wikipedias leiduvate piltide järgi ei ole minu mündi näol tegu 1 või 2 ruupiaga. Kui vaadata neid pilte, siis peaks ka viiesel mündil mingi uhke ja ilus pilt peal olema ja kui nii ongi, siis ei jäägi muud üle, kui pöörduda paisade poole, et kindlaks teha mu mündi väärtus. Nepaallased on ju need imelikud vennad, kes, lisaks tähtedele, ei suuda numbreid kirjutada nii, et inimesed sellest aru saaks. Nuge teevad nad aga kuradi hästi – siiamaani üks gurkhade turistikas, mis mõned aastad nüüd tegevusetult sahtlis seisnud, lõikaks sõrme maha, kui natuke kõvemini sellega vehkida.

Igatahes. Ma jätan nüüd selle otsimise, sest kui ma ei tea, et tegu on ilmselt ühe väiksema otsa rahaga (mida ma siiski teoreetiliselt juba tean), siis ei kao kuhugi ka lootus, et ma hoian siiski käes miljoneid väärt metallitükki. Mündi tagumine külg (või esimene?) on täpselt samasugune, nagu sellel pildil eespool.

Backyard Babies – Brand New Hate

Pulleritsu spordiblogi uus sisu

Pulleritsu spordiblogi on saanud omale uue kirjutaja. Pilt tehtud täna umbes 16:53. Kuna viimane tuunitud sissekanne on tehtud 17.04, siis võib see ka juba pikemat aega selline olla aga mis teha, kui ma alles nüüd märkasin :)

Foo Fighters – Breakout

Twilight the movie

Esimese asjana teeme kohe selgeks selle, et ma pole raamatut lugenud. Olen näinud ainult filmi. Kõik negatiivne ja halb, mis siia kirja saab, ei ole siin selleks, et maha teha teie kõigi lemmikut, et “eristuda hallist massist” või et teatud inimestele see väga meeldib. Ei. Kui täiesti aus olla, siis ei nuta ma taga seda aega, mis ma filmile kulutasin (ilmselt sp, et rongini oli 3,5h aega ja ma pidin lihtsalt midagi vaatama või niisama istuma).

Alustame siis algusest. Treiler, nagu nad alati seda teinud on, jättis filmist kordades parema mulje, kui tegelt oli. Liisu küsis mult kunagi, et mis selles filmis siis nii naljakat on, kui ma pärast filmi omandamist suvalistest kohtadest väikseid lõike vaatasin, et ma nii väga naersin. Tõesti, filmi korralikult vaadates ei viitsinud ma oma näoilmet muuta, aga kui näidata inimesele, kes pole Twilightiga mitte mingil kujul varem kokku puutunud, kohti sellest, kuidas Jasper näeb välja, nagu ta oleks “in constant pain” (meeldejäävaim tsitaat filmist) või Edward jookseb, Bella seljas, vertikaalselt mööda puid ning lendab nende vahel, nagu lendorav, siis ei saa lihtsalt tõsiseks jääda.

Pilt siit.

Mõned asjad, mis mind häirisid

Kaameratöö. Terve film mõtlesin, et miks nad küll sellise venna palkasid. Iga nurk või liikumine oli kuidagi eriti ebameeldiv või siis haigutama ajavalt tavaline. Huvitavate nurkade leidmine võiks olla peamine. Hetkel jäi mulje, nagu oleks Elliot Davis telefoni teel juhendanud, mida ja kuidas peab tegema ning assistendid panid kaamera lihtsalt esimese ettejuhtuva koha peale. Aga ma ei vingu, sest ma ei oskaks ise paremini. Ideid võib küll olla aga nende lahendamine on juba omaette teema. Siiski on sellega varem korduvalt hakkama saadud. Vaadake kasvõi Slumdog Millionaire‘i või Gladiaatorit.

Pilt from all over Internet.

Efektid. Taaskord paremad, kui mina kusagil kunagi ükskõik mis projekti raames teha suudaks aga 37 miljonilise eelarvega filmi juures võiks need siiski paremad olla, kui keskpärase tasemega seriaalil.

Edward. Ta nägi välja nagu diskopall.

Pilt guuglist. Otsige ise täpsemalt.

Palju kiidetud Paramore’i lugu ei suutnud ma mingi nipiga tuvastada. Kuigi neil on lahedad lood, siis filmis kõlav ei meeldinud. Võimalik, et puudu oli samal ajal liikuv pilt. Eks mõni teine kord siis…

Aga kõik ei olnud nii hull, kui praegu paista võib. Mul ei olnud kahju sellest raisatud ajast, sest kõige selle jubeda kõrval oli ka päris palju lahedat. Cullenite maja oli väga ilus. Paremat paika sellele oleks olnud raske leida. Mis võiks olla mõnusam, kui hommikul ärgates avastada, et ühest su klaasseinast vahib sulle põder või metssiga vastu?

Lisaks sassis juustega vampiirineiule ning nende mõnusa olemisega “isale” meeldis mulle kohe eriti James. Ta suutis jätta sellise eriti sadistliku psühho mulje, kes lihtsalt peab meeldima. Kahju, et ta tükkideks rebiti. Kui ta oleks kõigis kolmes raamatus-filmis kuri ja paha ja lahe, siis ma isegi ootaks järgmiseid filme.

Nüüd tuleb ainult loota, et minuga ei juhtu midagi sellist, nagu selles postituses lingitud teemade autoritega juhtunud on. Ütlen igaks juhuks korra veel – kuigi filmid on enamasti kordades jubedamad, kui raamatud (Eragoni puhul isegi sadades kordades), siis ei ole mul filmile kulutatud ajast kahju ning kui loogiliselt mõelda, siis peaks raamat järelikult isegi rohkem kui natuke meeldima :) Mulle meeldivad sellised seiklus-fantaasia-muutaolinekräpp tüüpi raamatud, niiet ei tohiks väga hull olla.

Foo Fighters – The Pretender

Grammofoni krõbin

Pärast metsikut energialaengut, mille sain taaskord Laululahingust, ronisin keldrisse Music Seifi plaate otsima. Otsitut ei leidnud (sest seda siiski ei ole) aga vedasin üles terve hunniku Eesti rokiklassikat. Kuna kellaaeg on juba hiline, siis jätsin tõsist keskendumist ja nautimist vajavad In Spe, VSP projekti jms järgmiseid kordi ootama ning leppisin “kergema kuulamisega” – Rock Hotel, Singer Vinger (see kuulsa kujundusega plaat, kus ja Johnny Rotten esindatud), Ruja ja Fix on kõigest pealmised, mis hetkel silma jäid ja kätte juhtusid.

Iga kord, kui keegi vinüüle mainib, tuleb silme ette pilt, kus ma venna ja (lapsepõlve)sõpradega ümer ühe suure kõlari istume (neid oli ikka kaks aga ühe ümber oli huvitavam karjaga olla, kui jagatuna) ja Kapelli lastelaule kuulasime. “Päkapikk” kummitab jõulude ajal aeg-ajalt siiani, kuigi pole seda ilmselt juba aastaid kuulnud.

Pilt siit.

Fix lõpetas oma viiese seti ning ongi Kapelli kord.

Oeh. Kuidagi eriti raske on kirjeldada seda … tunnet. Elu esimesed aastad möödusid nende lugude saatel ja nüüd, kaugelt üle kümne aasta hiljem, oskan ma neid vabalt kaasa laulda…

Isegi see tüütu krabin lugude ajal ja vahel on nii kuradi mõnus. Ainsaks probleemiks on see vana masin, mis on minu meelest ema esimese palga eest ostetud. Arvutage ise – 80 lõpetas gümnaasiumi, seejärel konservatoorium ning siis tööle. Üle 20 aasta kindlasti, isegi ligi 30 aastat vana ning siiani teeb häält. Kuigi kiirustega jamab ja mitte just kõige vähem aga Marie Marie kannatab ära kuulata. Siinkohal tervitan Otepää sünnipäevalisi ning Mariid. Kui nüüd saaks ka selle kunagise Estonia võimu ja kõlarid tagasi… (siinkohal karjuks natuke A peale, kes neist eriti idiootsel kombel lahti suutis saada)

Kui keegi lemmiklaulu otsimise esimest saadet vaatas, siis “aita mööda saata öö” kuulus soolo hakkas just. Kui nüüd veel tema ka siin oleks, saaks lihtsalt vedeleda ja olla ja kuulata ja olla ja … Oeh. Mõnus.

Rock Hotel – Aita mööda saata öö