Folgime?

Käisin eelmisel nädalal oma elu esimesel folgil. Viljandi omal siis. Võru omi on aeg-ajalt ikka külastatud. Muudest olen asukoha tõttu eemale pidanud hoidma.

(Priidu pildid)

Kuigi enamus ajast möödus kahjuks siseruumides, siis võib ürituse lugeda kordaläinuks, sest kus mujal ma oleks lava ees Klappi näinud või keset suve näärivana mängida saanud.

Mõnel päeval liikusin ka normaalsemal ajal (st päeval) ringi ning siis oli kõik väga väga väga tore. Kui kell hakkas aga juba pimedaks minema, siis hakkas üha enam tunduma, et tegu on lihtsalt rahvaliku muusika katte varjus toimuva õllesummeriga. Folksummer.

Laupäeva öösel õnnestus mul endale näärivana kostüüm saada ning ei jäänudki muud üle, kui üle tunni aja Kondase Keskuse ees külalisi meelitada. Paljud lugesid luuletusi ja laulsid, esitasid kingisoove ning tahtsid niisama pilti teha. Kaks naist õpetasid mulle ning Lumehelbekesele Liisule isegi rahvatantsu. Umbes pooled olid aga rohkem kui keskmises joobes ning ma oleks kõvasti imestanud, kui tagasi sisse minnes mul alkoaurudest ja -haisust promille polnuks.

Klapp oli siiski tore. Ilma käepaelata järgmine aasta aga folgi ajal viljandisse nina ei pista. Mitte midagi teha saab mujal ka.

Flight of the Conchords – Issues (Think About It)

Karmoška

Kuulnud, et ühel mu lähisugulasel on pillimängijast poeg, kutsus Raali Ain teda enda juurde. Eks ikka selleks, et sugulaspilli oskav poiss karmoškat mängima panna. Mis ta seal suvisel setomaal ikka niisama passib. Lõhub ainult puid ning niidab muru.

Põhiline on aga see, et oleks vihmane päev, kuna muul ajal tuleb tööd teha. Eks ikka puid lõhkuda ja muru niita :)

Eks ma nüüd siis ootan.

Klapp – Karmoškale

Potentsiaalne kirjatsura

Lugesin täna, kolmapäeval, Taaralinnas asuvas sünnikodus (natuke dramaatilist lähenemist ka ikka, et igavad öötunnid huvitavamaks muuta) võrkkiiges lebotades Postimeest (ei ole reklaam). Vasakul küljel Kaidi lugu, paremal pool Marii oma. Seekord läks Mariil paremini, sest kõik, kes Pulleritsu loengus kohal käinud, teavad, et esimese asjana märkab lugeja just paremat külge. Kuidagi imelik on omade nimesid lugeda sealt, kus tavaliselt on ajakirjanike omad… Eh, aga kus siis need nimed olema peavad, kui Marii-Kaidi näol samuti ajakirjanike(hakatiste)ga tegu?

Järgmisel suvel, kui juhtub nii, et jama põlvedega süveneb, mida ta hetkel teha ähvardab, ning väkke veel ei lähe, pean praktikaga tegelema. Selleks peab aga ju kirjutada oskama. Imelik, et sisseastumiskatsetel ei pea me mitte midagi kirjutama. Jah, mingit tipptaset ei saa küll kõigilt loota aga need, kes kohe üldse mingeid mõtteid selgelt paberile panna ei suuda, saab kohe kõrvale heita. Või saab seda ka õppida? Selle lühikese aja jooksul kindlasti mitte piisavalt.

Varsti tuleb iga-aastane setude suurpidu ning Uganda vabatahtlikuga pole ka veel ühendust võtnud. Materjali harjutamiseks, enne kui kuhugi midagi reaalselt tegema minema pean, on piisavalt.

Ehk leiate varsti ka minu nime mingi loo kõrvalt. Loodetavasti.

My Chemical Romance – The Sharpest Lives

Erialakatse #2 Universitas Tartuensises

Sattusin esmaspäeva varahommikul peahoonesse. Mõtlesin, et võiks ka sisse minna ning uurida, mis seal toimub. Kui välja jätta see, et ma pidin nkn sinna erialakatse kirjalikku osa tegema minema, siis oli täitsa tore jälle sammastega majas olla.

Kirjalik osa ei nõudnud mitte mingisuguseid erilisi teadmisi. Peab lihtsalt silmad ja kõrvad lahti elama. Eelmisel aastal kirjutasin oma käe vigaseks ja ikka ei suutnud kõike, mida tahtsin, kirja panna. Seekord tahtsin samuti kirjutada, ning midagi suutsin ka, aga lõpptulemuseks on see, et ühika poole kõndides kaalusin tõsiselt mõne raskema asjaga kaarsillalt ujuma minekut.

Ma olen käinud 12 aastat koolis, ühe aasta ülikoolis ning enne kõike muud sain ka 7 aastat ja 10 päeva elukooli… Ikka ma ei õpi. Ma ju tean, et kui ma olen väsinud, siis ei suuda ma kõige värskemaid mõtteid ja ideid genereerida. Pool kolm magama jäämine ning kaks ja pool tundi hiljem karjuma hakanud äratus tegid oma töö.

Ma olen tegelikult positiivne inimene ning enne tänast uskusin, et võin oma vajalikud 87p ikkagi kätte saada. Eelmisel aastal tuli 83p väga mõnusalt. Pidin ruumist raske südamega lahkuma, sest ka teised tahtsid sinna minna. Jah, ma olen optimist aga pärast tänast ei suuda ükski vägi mind uskuma panna, et ma RE kohale saaks.

Eelmisel aastal oleks võinud seda veel uskuda aga esimese kursuse lõpetanud tudeng ei tohiks kohe kindlasti mitte midagi sellist kirjutada, nagu mina täna. Asi polegi valedes vastustes, sest seal polnud võimalik valesti vastata. Asi on eneseväljenduses, selles, kui laialt ma mingit teemat vaatan, selles, mida meile räägitud ja õpetatud on, mille ma täiesti kõrvale jätsin…

Kirjutasin küll, et kultuur huvitab aga miks ma siis KesKus‘e (või KesKus‘i?), Sirbi ja Akadeemia kultuuriväljaannete nimekirjast välja jätsin? Tean küll, et on olemas Virumaa Teataja ning Raplamaal Nädaline, miks ma neid siis kirja ei pannud?

Pulleritsu eksamil toimus juba suuremat sorti brain freeze. Lootsin nii väga, et tegu oli ainsaga aga, nagu näha, eksisin.

Siiski olen rahul, et sain suuliseks sama mõnusa ruumi, kus ka eelmisel korral olin ning komisjoni, kus vanad tuttavad eelmisest aastast.

Avenged Sevenfold – Tension

Laulusimman

Korra mängiti Everybody’t ning mõned korrad, millest ühel korral isegi Norra puhkpilliorkestri esituses, Fairytale’i. Tõeline eurolaulupidu!

Võrokeelsest tiraadist isa ning rongkäigutanud setu vahel jäin küll ilma aga vähemalt istusin natuke eemal truult algusest Tallinnani ära. Isegi mõned grupid pealinnast vaatasin ära.

Homme peaks siis rohkem laulupeo moodi laulupidu olema. Täna olin eriti tõsise repertuaari ajal kaare taga telgis simmanil. Ning reede õhtul toimus mu elu esimene tantsupidu. Tõdõnn!

Ketaspidur – Kõik saab olema hea