Lugesin täna, kolmapäeval, Taaralinnas asuvas sünnikodus (natuke dramaatilist lähenemist ka ikka, et igavad öötunnid huvitavamaks muuta) võrkkiiges lebotades Postimeest (ei ole reklaam). Vasakul küljel Kaidi lugu, paremal pool Marii oma. Seekord läks Mariil paremini, sest kõik, kes Pulleritsu loengus kohal käinud, teavad, et esimese asjana märkab lugeja just paremat külge. Kuidagi imelik on omade nimesid lugeda sealt, kus tavaliselt on ajakirjanike omad… Eh, aga kus siis need nimed olema peavad, kui Marii-Kaidi näol samuti ajakirjanike(hakatiste)ga tegu?
Järgmisel suvel, kui juhtub nii, et jama põlvedega süveneb, mida ta hetkel teha ähvardab, ning väkke veel ei lähe, pean praktikaga tegelema. Selleks peab aga ju kirjutada oskama. Imelik, et sisseastumiskatsetel ei pea me mitte midagi kirjutama. Jah, mingit tipptaset ei saa küll kõigilt loota aga need, kes kohe üldse mingeid mõtteid selgelt paberile panna ei suuda, saab kohe kõrvale heita. Või saab seda ka õppida? Selle lühikese aja jooksul kindlasti mitte piisavalt.
Varsti tuleb iga-aastane setude suurpidu ning Uganda vabatahtlikuga pole ka veel ühendust võtnud. Materjali harjutamiseks, enne kui kuhugi midagi reaalselt tegema minema pean, on piisavalt.
Ehk leiate varsti ka minu nime mingi loo kõrvalt. Loodetavasti.
My Chemical Romance – The Sharpest Lives
