Plaadi nimi on õige – esimese loo algus on kõike muud, kui ootuspärane. Kuigi üle kümne aasta termikas mänginud, ootasin millegipärast talt midagi natuke rohkem popilikumat stiili.
Raskema kraami jaoks jääb vokaal kohe väga väga nõrgaks. Mõned rahulikumad lood (“Ma loobin asju minema”, “Nii on elu”. “Üksteiseta” on rahulik aga ei kuulu siia) kõlavad aga selle rahuliku, natuke kähiseva häälega eriti mõnusalt.
“Eesti staar” läheb väga ühte auku termika “Superstaariga”, sõnad ja vokaal jäävad kaugele maha, viis aga.. no kuidas sa ikka võrdled ühe mehe kahte lugu ühest teemast. Siiski, need soololõigud tuntud Mikimaa lugudest on mõnusad.
Nagu arvata oligi, on muusikaline osa tasemel. Kui ta ainult termikaga koos oleks juba sellist rida ajama hakanud, oleks good old days tagasi olnud.
Mõned lood sobivad täitsa taustamürana kuulamiseks. Kui teistel vokaali ja päris mitmel ka sõnadega midagi ette võtta, saaks neist väga hea kraami kokku.
Seniks aga Termika vanemad plaadid, kus peal rohkem kui mõni üksik hea lugu.
Terminaator – Suudlused
