Mulle meeldib Maaleht. Kohe väga, nagu ma endas just selgusele jõudsin. Kui te enne neljapäeva veel lehe ostate, jõuate ka Teet Kallase intervjuud lugeda, netti pole see veel jõudnud. Või siis ei oska ma lihtsalt otsida. Mulle meeldis.
Olen õppinud, kuidas intervjuud teha, kuidas käituda, kui intervjueeritav kukub pikalt lobisema või on hoopis müüriehitaja. Selle inteka algust lugedes tekkisid juba kujutluspildid, kuidas Teet ja Jüri enne koos istusid, sajast muust asjast rääkisid ning siis lõpuks ka “õige” asjani jõudsid.
(Foto Elukirjast)
Kuna mõlemad on piisavalt vanad mehed, 66 ja 58, teavad nad nõukogude ajast piisavalt palju ning samuti on ka kodutöö Jüril hästi tehtud. Teemad vahetuvad sujuvalt ning kõige vahel on mingi ühendus. Küsimused ei tundugi küsimuste moodi, vaid pigem teeviidad ühes suures jutuajamises.
Teet, räägi nüüd Sellest. Ja kuidas siis Sellega oli?
Terve intervjuu oli väga mõnus lugemine ning jättis hea mulje mõlemast, nii küsijast kui küsitletavast. Lõpp on aga omaette klassist, tänu millele püsib mu tuju ilmselt homse õhtuni kõrgel.
Siin veranda kõrval puu all on üks aiapäkapikk.
Jah, see on Paul. Teine on ka, selle nimi on Ferdinand. Valvavad aeda. Las nad valvavad.
___ Faktikast. Ei tahtnud seda osa jutu sisse jätta, ära ei raatsi ka kustutada.
Kas-küsimusi “ei tohi” küsida. Keegi ei saa seda takistada aga vähemalt õppimise ajal vaadatakse sellele halva pilguga. Jah, filtritena sobivad hästi, et teada saada, kas küsitletav teab asjast midagi või mitte aga muus osas mitte. Miks? Minu meelest oleneb see täiesti inimesest. Kui sa saad juba aru, et, nagu Kallase-Aarma puhul, interjueeritav on pigem lobiseja kui müüriladuja, siis on palju lihtsam oma mõtteid küsimuse vormis just kas-küsimuste abil väljendada. Küsitletav vastab niikuinii pikemalt, kui mõne sõnaga. Jüri kasutas päris palju kas-i.
Märkasin, et viimasel ajal on tulnud ühe teema kohta kaks sissekannet järjest. Kõigepealt Troonide mäng, siis HND, seejärel Animal Drama ja Kassidele Iirised erinevad laivid. See postitus peaks seega sisaldama mingisugust mõtet kakao kohta.
No lugege siis ühte wikimõtet sellest, mis kakao tegelikult on, ning kust see sõna tuleb.
Cocoa is the dried and fully fermented fatty seed of the cacao tree, from which chocolate is made. (The word “cocoa” is derivative of “cacao”.) “Cocoa” can often also refer to the drink commonly known as hot chocolate; to cocoa powder, the dry powder made by grinding cocoa seeds and removing the cocoa butter from the dark, bitter cocoa solids; or to a mixture of cocoa powder and cocoa butter.
(Pilt taaskord Google’ist. Otsige)
Ja Liisut mainin ka, sest tema oli samuti eelmises sissekandes esindatud. Täna pole ma veel kakaod joonud.
Eelmisel neljapäeval jõudsime Liisuga lõpuks Suudlevatesse Tudengitesse, kus mina, erinevalt Liivikast, pole seni kohanud mitte ühtegi ebaviisakat ettekandjat. Seni on teenindus olnud täitsa korralik.
Jõin Liisu soovitusel kakaod. Kuigi hiljem selgus, et ta ajas selle koha sassi Ülikooli kohviku kakaoga, siis polnud ka Tudengite joogil midagi viga.
Kuna kodus olles jõin ma ikka väga palju kakaod (peaaegu igal hommikul, kuna kohv on jube ja midagi peab ju jooma), Tartusse tulles jäi see aga tahaplaanile, siis on nüüd viimasel nädalal kuidagi eriti palju seda joodud. Nagu üritaks joomata jäänud kogused kiirelt sisse kaanida.
(pilt google’ist)
Täna ja eile olen Metros õppimas käinud ning samuti kakaod joonud. Kuigi kriminaalselt kõrge hinnaga (Ülikooli kohvikus saab sama raha eest kaks korda suurema kruusi-klaasitäie), siis on ta piisavalt maitsev, et järgmine kord sobiliku tuju olemasolul uuesti seda juua.
Tundub, et olen selle lühikese sissekande ajal liiga palju sõna “kakao” kasutanud.
Olen teinud räiget ülekohut Animal Dramale ning Kassidele Iirised lauljale Kaimarile.
Sattusin reedel Athenasse, kus kõige muu hulgas ka just Kassid ning Animal esinesid.
(Kõik pildid minu tehtud)
Esiteks eelmises postituses mainitud parima laulja tiitel, mis minu arust ülekohtuselt Kaimarile läks. Nüüd, teist korda palju parema saundiga ruumis erinevatelt kohtadelt teda kuulates olen täiesti kindel, et auhind läks õigesse kohta. Kaimaril on tõesti ülimalt mõnus ja mahe hääl. Samuti mängib Karl Epi LP-ga. Pimedas üliõpilasmajas suutsin lihtsalt nime valesti lugeda.
(Selle tegi siiski Signe)
Positiivse vahemärkusena lisan veel seda, et kui pilk ühel osal nende ahinnast (mitu mitu mitu kasti rocki ja muud head kraami) pidama jäi, märgati seda kohe ning tuli vähemalt kaks kätt ei-tea-kust, et meid sellega lähemalt tuttavaks teha. No ja hiljem tuli Karl (aka Väike-Nõgisto) ja andis lihtsalt mitte midagi ütlemata oma õlle ära. See ei mõjutanud küll tema joobeastet pärast laivi :)
Tõnisel olid lahedad siniselt helendavad trummipulgad. Ma pole siiani aru saanud, mis trummaritel viga on. Kui silma kinni panna, ajaksin ma Tõnise mõlema enda (endiste) bändide trummaritega sassi (kes on küll vennad, niiet nende sassi ajamine on arusaadav). Ühesugune hääl, kaugelt vaadates isegi ülimalt sarnase välimusega. Ei saa küll selle üle kurda, et nad kõik mängivad kuradi hästi!
Teine parandus ja vabandus läheb Animal Dramale. Nende kolm lugu Tudengibändil olid küll head (eriti esimene instrumentaalpala jänesest) aga mitte piisavalt, et aru saada nende hardcore poprock indie stiilist. Athenas jõudsid nad aga peale teist-kolmandat lugu just sellise muusikani, mis ka minule meeldib! Nende bänd on täpselt selline, et laivile tuleb minna oma tugitooliga ning siis, õllepudel (-purk, -tops, -kann, -kapp -…) käes, muusikat nautida. Freddyl on küll hea hääl aga mitte tudengibändi parim.
Kassid olid ka ühel meelel oma tudengibändi lemmiku suhtes ning vähemalt üks neist näitas seda ka loomadraama ajal Eriti elavalt lava ees karates (ja imekombel jalgadel püsides) välja!
Animal Dramalt palun ruttu plaati (eeldatavalt live) ning Kassidelt live dvd-d, sest mõlemad mõjuvad laivis väga väga palju ehedamalt, kui steriilses stuudios lindistatud lugudega.
Trummar oli hea, kõik muu selline.. mulle mitte meeldiv. Võimalik, et asi oli selles, et ma olin lavale liiga lähedal aga nende muusika oli minu jaoks müra. Kui stiiliks metalcore, siis ei ole kehva heliga kohas sellest paremat aga tahtagi.
(Kõik pildid Kristjan Teedema tehtud) Leiate siit Signe, Karl-Eriku ja minu üles?
Pärast raskemat sorti müra oli väga positiivne üllatus. Ise ütlevad nad enda stiili kohta eksperimentaal pop-rock indie. Nende klahvimängija nägi välja küll, nagu oleks tal alles varajane hommik ning raske ärkamine seljataga aga polnud väga vigagi. Mõnus kuulamine, siiski ei olnud ma nii vamustatud, kui Signe, kes neile kohe pärast seda, kui Freddy suu lahti tegi, parima bändi tiitli andnud oleks.
MiPTu
Kuna nad saavad enda sõnul ainult kord aastas kokku, siis pole nad kahjuks veel lindistama jõudnud.
Laval oli 11 meest – kaks lauljat, kaks trombooni, trompet, saksofon, kitarr, bass, trummid, teised löökpillid ja sünt ka. Kõik koos ühes kohas aega teeninud ning sellest tulenevalt olid nende lood ka tugeva sõjaväelise mõjutusega. Täpsemalt nende sõnum siis. Laul mopist, mis on teadagi ajateenija parim sõber, või tunnimehelaul, mille ajal trummar eriti efektselt mööduvaid sekundeid.. kehastas – lihtsalt suurepärane :)
Mopilaul, nagu kasutatavast atribuutikast aru saada võib :)
Nemad said ka publiku lemmiku tiitli, millele ma loomulikult kaasa aitasin. Kui meie kätte oleks antud parima bändi tiitli otsustamine, oleks kindlasti palju raskem olnud. Üheteistkümnel mehel pole raske 72 purki omavahel ära lahendada, mis nad auhinnaks said.
Akronüümi tähenduseks nende endi sõnade järgi on Miinipilduja tuli.
Lindistused on jamad, laivis said nad paremini hakkama. Mingil hetkel oli tunda küll ühe nende, samuti ka minu, lemmiku, Foo Fightersi, mõjutusi aga enamasti kurtsin ma lihtsalt seda, et soolokitarri saund oli liiga tugev ja terav. Täitsa keskpärane.
Lauljal on hea hääl, kitarristil samuti. Mulle oleks nad akustilisena isegi natuke rohkem meeldinud (olen kuulnud nende mõnda sellist lugu juba varem) aga siiski olid nad paremad, kui Leegitoru. Ja nagu ikka, laivis paremad, kui lindistatud lugudest arvata võiks.
Laivis aga.. Tolle õhtu energiliseim bänd, teistest mitmekordselt üle. Ülikõva kitarrist, kanepiuimas näo ja olekuga bassist, üliaktiivne (ja üllatavalt täpne sellise hüplemise juures) trummar ja laulja, kes sai küll kahjuks minu silmis ebaõiglaselt parima laulja auhinna. Gibsoni LP-lt pole midagi muud oodatagi aga see saund, mis kitarr ja bass koos tegid… blew my mind off!
Kindlasti parima bändi tiitlit väärt!
(postscriptum kaks päeva ja tund aega hiljem. Leidsin siiski nende kuulatavama versiooni, st laivi ka kusagilt netiavarustest üles. Nautige!
Tutvustuses öeldi, et laulja on nagu noor Alender. Tol hetkel tundus see lause nii kuradi piinlik, et ma lausa kartsin, mis sealt siis nüüd välja tuleb. Kui laulja aga oma suu lahti tegi.. see ei olnud mitte nagu Alender vaid see oligi tema! Videos manitud Yes ja Genesis olid lausa käega katsutavad, Vai+Satriani moodi kitarrist sai surmkindlalt õiglaselt parima kitarristi preemia ning kogu nende lavaline olek oli lihtsalt võimas.
Kui nemad oleks parima bändi tiitli võitnud, poleks ka midagi juhtunud, siiski tundusid nad minule natuke liiga rasked, et just tudengibänd 09 olla.
(postscriptum tund aega hiljem: Tuli just meelde, mida ma tahtsin juba Pindorava esinemise ajal siia kirjutada. Nad on täpselt sellised, nagu Tartu Musapäevadel käinud bändid olid/olema peaksid. Massiivne ja mõnusalt keeruline muusika aga ikkagi ka puhas rock ja roll ja palju muud! postscriptumi lõpp)
(teine postscriptum kaks päeva ja poolteist tundi hiljem. Leidsin ka Pindorava video.
postscriptumi lõpp)
—
Minu järjestus oleks olnud selline – MiPTu või Kassidele, Pindorav, Animal, Drunken, Leegikas ja She walks drunk.
