Mulle meeldib Maaleht. Kohe väga, nagu ma endas just selgusele jõudsin. Kui te enne neljapäeva veel lehe ostate, jõuate ka Teet Kallase intervjuud lugeda, netti pole see veel jõudnud. Või siis ei oska ma lihtsalt otsida. Mulle meeldis.
Olen õppinud, kuidas intervjuud teha, kuidas käituda, kui intervjueeritav kukub pikalt lobisema või on hoopis müüriehitaja. Selle inteka algust lugedes tekkisid juba kujutluspildid, kuidas Teet ja Jüri enne koos istusid, sajast muust asjast rääkisid ning siis lõpuks ka “õige” asjani jõudsid.
(Foto Elukirjast)
Kuna mõlemad on piisavalt vanad mehed, 66 ja 58, teavad nad nõukogude ajast piisavalt palju ning samuti on ka kodutöö Jüril hästi tehtud. Teemad vahetuvad sujuvalt ning kõige vahel on mingi ühendus. Küsimused ei tundugi küsimuste moodi, vaid pigem teeviidad ühes suures jutuajamises.
Teet, räägi nüüd Sellest. Ja kuidas siis Sellega oli?
Terve intervjuu oli väga mõnus lugemine ning jättis hea mulje mõlemast, nii küsijast kui küsitletavast. Lõpp on aga omaette klassist, tänu millele püsib mu tuju ilmselt homse õhtuni kõrgel.
Siin veranda kõrval puu all on üks aiapäkapikk.
Jah, see on Paul. Teine on ka, selle nimi on Ferdinand. Valvavad aeda. Las nad valvavad.
___
Faktikast. Ei tahtnud seda osa jutu sisse jätta, ära ei raatsi ka kustutada.
Kas-küsimusi “ei tohi” küsida. Keegi ei saa seda takistada aga vähemalt õppimise ajal vaadatakse sellele halva pilguga. Jah, filtritena sobivad hästi, et teada saada, kas küsitletav teab asjast midagi või mitte aga muus osas mitte. Miks? Minu meelest oleneb see täiesti inimesest. Kui sa saad juba aru, et, nagu Kallase-Aarma puhul, interjueeritav on pigem lobiseja kui müüriladuja, siis on palju lihtsam oma mõtteid küsimuse vormis just kas-küsimuste abil väljendada. Küsitletav vastab niikuinii pikemalt, kui mõne sõnaga. Jüri kasutas päris palju kas-i.
Jäääär – Viimane tramm
Tags: Õnne 13, faktikast, intervjuu, Jüri Aarma, kas-küsimus, kirjanik, Maaleht, stsenarist, Teet Kallas
