Tere. Viimati kirjutasin siia eelmisel esmaspäeval, mis kuupäevaliselt on juba 11 päeva tagasi. Kui eelmiste postituste aegasid jälgida, siis tuli neid vahepeal isegi päris tihedalt. Enne seda suurt lainet oli aga selline stabiilne “2-3 postitust nädalas” olek. Motivatsioonipuudus? Kindlasti mitte.
Kui me teisipäeval Siimuga Tide of Ironi reeglite üle mitmeid tunde päid ja mõistust murdsime, olin ma mõttes juba pool postitust, sissekannet, või nagu paljud ütlevad, blogi (blogi sisuks on väiksed pisiblogid), valmis mõelnud. Koju jõudes nõudis aga Triin oma kodutööd ning kirjutamine jäi ära.
Eelmisel nädalavahetusel otsisin terve tee poest kodu poole liikudes õigeid sõnu ning lauseid, et kirjutada kella kümnesest alkoholipiirangust ning kümme minutit enne kümmet poes looklevatest metsikutest järjekordadest. Kohe päris ausalt, sellel oleks ka sisu olnud, mitte ainult harjumuspärast vingumist.
Siia mitte jõudnud postitusi, mis siiski peas juba valmis olnud, on väga suur hulk ning enamasti on mitteilmumise põhjuseks see, et sobival ajal ei olnud mul kas võimalust või aega, et lugu kirja panna. Hiljem oli minu jaoks aga õige hetk juba kadunud. Teie ju ei tea, millest te ilma jäänud olete. Ainult mina mõtlen, mismoodi üks või teine sissekanne siin välja näinud oleks…
Ma ei oska öelda, kas märkmikusse, telefoni, kuhuiganes, nende mõtete kirjapanek aitaks, sest tegelikult pole probleemiks ju see, et ma lood ära unustaks, vaid sobival hetkel nende kirjutamiseks aja leidmine. Siiski ei ütleks ühest, hea tahtmise korral ka taskusse mahtuvast, netbookist ära.
Ei taha vahepealset pausi ka uitmõtetega täita, selleks on twitter. Ise ma valisin endale sellise eriala, mis nõuab kirjutamisoskust. Selle arendamiseks aga, vähemalt minule, paarilauselised mõtted ning päevakirjeldused ei sobi. Viimase pean ma küll kohe jälle ümber lükkama, sest mis muud need sissekanded Troonide mängu mängimisest ja kontsertidel käimistest on, kui mitte sündmuse kirjeldused. Mõtlesin selle all pigem sellist “koolis see, pärast too ja lõpuks :D:D läks ikka :D päris hästi” tüüpi sissekandeid. Jah, ka minul on selliseid olnud aga ma ei nuta, et sellest välja kasvanud olen.
Nagu mõnda aega tagasi toimunud postitustelainest näha võib, kirjutan ma küll ja täitsa palju. Kõik õppejõud nõuavad meilt korraga kõike, lihtsalt ei jää aega, et ka siia midagi poetada. Kui ma juba umbes viis minutit mõtlesin, kas esimese lõigu lõpus olnud “motivatsioonipuudus? kindlasti mitte” panna lõigu lõppu või järgmise algusesse, siis ei ole ma kindlasti rahul lihtsalt kirja saanud jutuga, mis ei saa mitte mingisugust toimetamist. Trükivigu ja korduvaid/puudu olevaid sõnu, mida ma ikka mõni päev hiljem avastan, korraldab ilmselt Tartu Vaim, sest midagi sellist ei saa ju lihtsalt kahe silma vahele jääda :)
Järgmise postituse ootamise ajal kuulake aga head muusikat ning ärge ka kakaod unustage! Klapp, sekka ka natuke eelmise aasta Eurovisiooni võidulugu (kes muud kuulata ei viitsi, siis teisest minutist algavat lugu peaks te ikka tundma).
Zetod – Jõõkõnõ järvekene
