Jõudsin etnosse esimese päeva õhtul ning esimene asi, mis mind vastu võttis, oli mõnus jämm mõisatrepil. Vedasin oma asjad üles, haarasin kitarri ja kihutasin tagasi alla nendega liituma. Natuke hiljem sealt taandudes ja oma toa poole liikudes komistasin järgmise seltskonna peale, kes staabi ees muusikat tegid.
Hommikul rääkis vend, et Nastja ning Erki (lehepill!) olid poole kuueni kusagil läheduses mänginud. Sellele sain ka ise varsti kinnitust, kui üks päev jälle vägisi hommikuks üle tahtis minna ning leidsin saalist ühe õpetaja, kes poole nelja-viie ajal seal omaette harjutas. Täitsa tavaline ju.
Kõpu mõisas, kus me olime, vaikis muusika vist tõesti ainult mõneks tunniks enne hommikusööki. Kui sa muul ajal muusikat ei kuulnud, olid lihtsalt vales kohas.
Merike ja Jalmar. Viimane neist oli laupäeval, mil ma oma esimesse õpituppa jõudsin, Zetodega kusagil mängimas ja Merike oli üksi. Sellest hoolimata olid lood lahedad ning kitarrid, viiul, sopransaks, kannel, flöödid, klaver (koos lehepilliga) ja torupill (ja kõik, kelle ära unustasin) kõlasid kokku väga mõnusalt. Siis tuli Jalmar ning keeras kõik nupud 11 peale… Huvitav seade kitarridele, veel huvitavamad osad soolopillidele ning parimal grupil olidki kõige mõnusamad lood valmis!
Veel viimased proovid ja viimane kontsert Kõpu inimestele. Kuus etnopäeva etnoperega möödusid liiga kiiresti ning ühel hetkel oligi aeg juba bussi ronida, et Viljandi poole sõita. Siiski tähendas see aga seda, et möödas on kõigest natuke üle poole ning neli päeva folki ootas veel nautimist.
Kirsimägi on festivali suurim lava ning eriti lahe oli sihikindlalt pilliga sinnapoole liikuda ning tõesti lõpuks ka lavale mängima jõuda. Esimest korda passiga (ehk siis “päriselt”) folgi ajal Viljandis ja kohe ka esinemas – patt oleks kurta!
Rahva seas liikudes võis mööduda ainult paar hetke ilma etnokaid nägemata ning piisas umbes viiest minutist paigal püsimisest, et mõne järgmise seltskonnaga liituda. Üksi ei pidanud küll keegi kunagi olema, pigem oli probleemiks just see, kui tahtsid omaette olla ja liikuda.
Kitarri oli päris tüütu kaasas tassida (suur tänu pillihoiule!) aga ilma selleta võis päris kindlasti maha magada mõne mõnusa jämmi (nt laupäeva hilisööl/pühapäeva varahommikul aida katusel – hea asukoht, veel parem aeg) või sõprade-tuttavate tänavamuusikukarjääri alguse, mil üritatakse mängida lugusid, mida just õppisime aga puudu on mõni, kes SEDA lugu veel peale Lauri teaks.
Aga ma sain hakkama. Pill ja sõbrad olid kogu aeg käeulatuses ning negatiivseid emotsioone kogunes täpselt null. Võib-olla need kaks korda, kui ma väga vihma ootasin ning esimesel korral Zetosid telgis ja teisel korral Paablit aidas kuulasin ja igasugusest sajust ilma jäin, võisin natuke pahur olla, aga see kadus kiiresti. Reede õhtul sain see-eest äikse tõttu pidevalt valge taeva ja kerge vihmasajuga koos Klappi kuulata ja tantsida!
Sellised päevad sellise seltskonnaga sellisel üritusel ning nii lühike kokkuvõte – idiootsus. Aga kui ma kirjutaks natukenegi pikemalt, annaks valmiv jutt juba lühema romaani mõõdu välja. Kuna seda kõike, mis toimus, on võimatu kirjeldada või kirja panna, tulge ise järgmisel aastal kohale, sest kus mujal saab kümneks päevaks kõik muu ära unustada, mõnusate inimestega head muusikat teha ning suve nautida!
Merike ja Jalmar, järgmise suveni, sest vähemaga ma ei lepi.
Virre – Saaremaa valss
12. aug 2010 kell 11:45
Seda romaanimõtet võiks siiski ju edasi arendada. Natuke fantaasiat lisaks.