Käisin nädala keskel pealinnas esinemas. Mugavuse huvides ei hakanud riideid kaasa vedama, vaid panin need juba kodus selga. See tingis aga selle, et enne esinemist oli mu kael juba valus.
Inimesed vaatavad ikka midagi uut ja huvitavat kõigepealt üldisemalt ning siis tõstavad pilgu ja vaatavad ka uuele huviobjektile otsa. Ning kui juhtub, et uuritav uurijat jälgib, pööratakse kiirelt pilk kõrvale ja kiirustatakse edasi.
Selleks, et neid kiiremini edasi liikuma sundida, püüdsin ma kõigile kordamööda otsa vaadata, mis tingiski valusa kaela. “Kõigile” tähendas tõesti igale inimesele, kes Solarisse sisenes või sealt lahkus. No ei ole vist rahvariiete ja kitarrikohvriga noor pealinnas tavapärane nähtus.
Lõpuks põgenesin Rahva Raamatusse, kus sain natukenegi rahulikumalt olla. Kui kuulsustel samasugune elu on, siis ei kadesta ma neid üldse.
Asi pole aga ainult pealinnas. Eelmisel reedel Väiko-Kuningriigil tehti minust ja minuga koos 10+ pilti. Sel korral oli aga rahvariietega inimesi veel palju teisigi. Milles siis asi?
Tartu tundub hetkel ainus koht olevat, kus võib vabalt ülikonna või rahvariietega liikuda ja keegi ei pööra sellele suuremat tähelepanu.
