http://llaurits.wordpress.com

Lohutuseks on aga kohe esimene plaat võtta, kus häid lugusid rohkem.

Viimase kuu suurima üllatuse on pakkunud aga Terminaator oma uue plaadiga. See, et selle omandamiseks A le Coqi nelipaki ostma pidi, on muidugi natuke nukker aga ega see muusikat muuda.

Vana Termika saund on tagasi! Elmar Liitmaa (kes mängib nüüd Revolvris!) asemele tulnud Taavi Langi on muusikalist poolt tagasi õigele kursile suunanud. Samuti on kadunud klahvid, millega saab küll väga edukalt sellist muusikat teha (Tomi Rahula & The Sun näiteks) aga hetkel tundub kitarr-bass-trummid väga edukalt hakkama saavat.

Kahjuks leidub ruumi raiskamas ka seda eelmist Termikat aga igal plaadil on alati midagi, mis pole kõige parem. Peamine on see, et mu kartus, et see esimene uuelt plaadilt kuuldud lugu ainsaks ei jää, alusetu oli.

Terminaator – Charleen

Inimesed vaatavad ikka midagi uut ja huvitavat kõigepealt üldisemalt ning siis tõstavad pilgu ja vaatavad ka uuele huviobjektile otsa. Ning kui juhtub, et uuritav uurijat jälgib, pööratakse kiirelt pilk kõrvale ja kiirustatakse edasi.

Selleks, et neid kiiremini edasi liikuma sundida, püüdsin ma kõigile kordamööda otsa vaadata, mis tingiski valusa kaela. “Kõigile” tähendas tõesti igale inimesele, kes Solarisse sisenes või sealt lahkus. No ei ole vist rahvariiete ja kitarrikohvriga noor pealinnas tavapärane nähtus.

Lõpuks põgenesin Rahva Raamatusse, kus sain natukenegi rahulikumalt olla. Kui kuulsustel samasugune elu on, siis ei kadesta ma neid üldse.

Asi pole aga ainult pealinnas. Eelmisel reedel Väiko-Kuningriigil tehti minust ja minuga koos 10+ pilti. Sel korral oli aga rahvariietega inimesi veel palju teisigi. Milles siis asi?

Tartu tundub hetkel ainus koht olevat, kus võib vabalt ülikonna või rahvariietega liikuda ja keegi ei pööra sellele suuremat tähelepanu.

Zetod – Handa

Kuidas võtta kokku ülimat positiivsust, rõõmu ja muusikat? Küsin täpsemalt. Kuidas on võimalik seda võtta kokku vähem, kui kümne pika lõiguga?

Eelmise aasta muljed on siin.

Sel aastal jõudsin, nägin ja tegin palju rohkem. Kohtusin veelgi rohkemate uute inimestega ning taaskohtusin vanadega.

Folk on täiesti omaette maailm ning etnoperega ei hakka mitte kunagi igav.

Nüüd on aga aeg tagasi päris maailma lainele proovida jõuda. Püüan tihedamalt märku anda, kuidas mul see edeneb.

Blink – Miss you

Nädal tagasi sain oma esimesed läätsed. Polegi seni regulaarselt sõrmi silma pidanud toppima.

Eile sain üle pooleteise nädala prillid ninale. Ukerdasin küll korralikult aga lõpuks harjusin jälle ära.

Eelmisel esmaspäeval turtsusin pärast poolt tundi ebaõnnestunud katseid läätsi silmast kätte saada vihast rohelisena, et kui prillid saan, peidan läätsed nii kaugele, kui võimalik.

Täna arvan, et kui silmad ei peaks vahepeal puhkama, jätaks prillid, ning oleks ainult läätsedega.

See, et miski on pidevalt ninal, on päris tüütu. Mu maailm on taaskord raamidesse surutud. Samas ei pea ma suvalisel ajal magama jäädes silmas olevate läätsede pärast muretsema.

Mitme otsaga asi. Mitu saba on ühel keskmisel kassil?

Kollane Allveelaev G – Rendime saarele sauna

Mõned nädalad tagasi järjekordsest Dagö Tartu kontserdist ilma jäänuna otsisin youtube’ist mingit nende lugu ja leidsin selle:

Dagöga seoses on mul suur mure. Minu Dagö Palmse dvd ei taha enam minuga mängida. Ei tea, mis me suhted rikkus. Paar aastat tagasi oli veel kõik korras, eelmisel suvel aga olin ma üksi. Ei jõua enam netist videosid vaadata, tahaks korraliku heliga korralikku pilti. Ja tegelt Hele ja Evelin ju sobisid tausta laulma. Ae, sünnipäev, kus sa oled?

Dagö – Tagareas

“Imelik, et päevatöö või kesta terve öö. Imelik, et pole und, kui loidab koidutund. Imelik, et magada, kui tahadki, ei saa. Unetu nii üksi on, ei saa aidata.“

Sellegipoolest ei jäänud minul ühte hetke päevast puudu. Öine õppimine tundub masohhismina aga just paarkümmend minutit tagasi käis see klõps ning terve öö taga otsitud motivatsioon ja teotahe jõudis lõpuks kohale.

Mul on selliseid hetki varemgi olnud ja see annab alust loota, et see, mis ma praegu kirja panen, on ilus ja tore ja hea.

Päike hakkab tõusma ning linnud karjuvad mu muusikaga võidu. Minul on volüüminupp ja nemad on teisel pool klaasi. Mina võidan.

Kes tahab minuga homme hilisõhtul, või ülehomme varahommikul, Teater. Muusika. Kino teemadel arutleda, võib minuga mu reisil pealinna liituda. Teistel soovitan haarata telefonid ja uurida, kuidas mul läheb.

Et äsja leitud motivatsiooni mitte raisku lasta, vahetan nüüd ühe akna teise vastu, haaran 29 aastat vana ajakirja kätte, ning hakkan jälle hooga kirjutama.

Kalevi Kammerkoor – Oo miisj

Varraku raamatublogis ootan peamiselt Tiit Aleksejevi sissekandeid aga väga tihti on suure autorite hulga juures ka palju muud lugemisväärset. Aleksejevi stiilinäide 1 ja 2.

Ühel teljel ümber planeedi on reisiblogi, kuhu kirjutavad Kariina ja Margus – tsikliga ümber palli sõitvad noored. Väga ilusad pildid ja reisihimu tekitavad tekstid.

Mihkli pildid on hunt kriimsilma rokilikum versioon. Ilusad pildid, hää muusika.

Soprano kirjutab filmidest ja muusikast. Tänu temale sain ma teada, et Foo Fightersi uus album on kuulamiseks netti lekkinud ning samuti on vaatamiseks ka nende dokk Back and Forth.

Võlundi sepikojas on jutud lauamängudest ja nende mängimisest. Eriti meeldivad pikad sisutihedad kirjeldused tunde võtvatest strateegiamängudest. Muidugi ei piirdu ta kuiva kirjeldamisega vaid annab elu ja uue karakteri kõigile osalistele.

Istusin Vanemuise väikse maja esimeses reas, ning lisaks laval mängitavale Rigolettole oli sealt äärmiselt hea vaade ka lava alusesse maailma. Seni olen ma arvanud, et seal valitseb äärmiselt töine ning tõsine õhkkond. Kunagi varem pole mul olnud võimalust seal toimuvat etenduse ajal näha.

Täpselt minu ees istus klanertimängija (“klarnetist” ei kõla üldse hästi), kes suutis üksi mu pilgu väga tihti laval toimuvalt ära tirida. Tegu oli minu vaateväljas (ja ma nägin päris hästi vähemalt poolt orkestrit) ainsa muusikuga, kes tundus oma tööd nautivat. Tal polnud just väga palju vaja mängida aga selle, mis tal oli, tegi ta väga suure innukuse ja entusiasmiga ära. Nauditav oli vaadata, kuidas ta ka ühe fraasi pärast nii nahast välja puges, et saada kõik just nii kõlama, nagu ta tahtis.

Muidugi ei pidanud ta kogu aeg mängima ning siis oli jällegi palju huvitavam jälgida ta miimikat ja pea kohal laulvatele näitlejatele kaasa elamist. Jah, kuna mul oli esimene kord Rigolettot näha, siis jälgisin ma enamasti ikka laval toimuvat aga mingitel hetkedel oli see päris raske.

Ei teagi, kas ta ongi loomult nii rõõmsameelne või on asi selles, et ta on pidanud juba 2007. aasta sügisest igal etendusel vähemalt kolm korda La Dona e mobile’t kuulama ja mängima.

Etendus oli hea aga kohe kindlasti poleks teatrist lahkunud nii meeldiva tunde ja meeleoluga, kui mu uus lemmik klarnetimängija sel õhtul haige olnud oleks.

The Killers – Mr. Brightside

Lund on jätkunud juba vähemalt kolmeks-neljaks kuuks ning muidugi meeldiks mulle, kui välja minemisest piisaks ainult kosside jalga tõmbamisest ja ei peaks 10 minutit varem end soojalt sisse pakkima hakkama. Samas on selle hetkeni, mil kogu see jää ja lumi sulanud, väga palju aega.

See hetk, mis praegu on, kui sajab aeglast laia lund, on ju ka ilus. Ja kui on valida, kas praegune ilus lumesadu või mitu nädalat puhaste jäävabade teede ootamist, siis mugava inimesena valin muidugi selle, mis on kohe praegu võimalik.

Lumesajuga kaasneb mingi müstiline ja mõnus vaikus. Autosid pole enam kuulda, inimeste samme samuti. Ainult mina oma kitarriga läbi lume kodu poole kahlamas (täna tegid Kirke ja Andres siiski õnneks taksot).

Puudel pole veel lehti ning mustad paljad oksad on koledad. Praegune lumi teeb ilma jälle valgemaks ning peletab vähemalt natukenegi seda jubedust, mis suure sulaga enne kevadet kaasneb.

Ja kui juba kevadest rääkida, siis tulge homme öösel 1:21 inglisilla lähedusse, sest kevad saabub esimesena just sinna.

Hugh Laurie – Too Long Johnny