Tudengibänd 2009

Eile õhtul toimus sügispäevade raames Tartu Üliõpilasmajas Tudengibänd 2009. Langen nüüd mälestustesse ja asun kõike “karmilt” kritiseerima.

She Walks Drunk
Kuula neid siit.

Trummar oli hea, kõik muu selline.. mulle mitte meeldiv. Võimalik, et asi oli selles, et ma olin lavale liiga lähedal aga nende muusika oli minu jaoks müra. Kui stiiliks metalcore, siis ei ole kehva heliga kohas sellest paremat aga tahtagi.

(Kõik pildid Kristjan Teedema tehtud) Leiate siit Signe, Karl-Eriku ja minu üles?

Animal Drama
Kuula nende varasema koosseisuga tehtud lugu siit. Taavi asemel on nüüd sündimees ja Freddy on täiskohaga laulja.

Pärast raskemat sorti müra oli väga positiivne üllatus. Ise ütlevad nad enda stiili kohta eksperimentaal pop-rock indie. Nende klahvimängija nägi välja küll, nagu oleks tal alles varajane hommik ning raske ärkamine seljataga aga polnud väga vigagi. Mõnus kuulamine, siiski ei olnud ma nii vamustatud, kui Signe, kes neile kohe pärast seda, kui Freddy suu lahti tegi, parima bändi tiitli andnud oleks.

MiPTu
Kuna nad saavad enda sõnul ainult kord aastas kokku, siis pole nad kahjuks veel lindistama jõudnud.

Laval oli 11 meest – kaks lauljat, kaks trombooni, trompet, saksofon, kitarr, bass, trummid, teised löökpillid ja sünt ka. Kõik koos ühes kohas aega teeninud ning sellest tulenevalt olid nende lood ka tugeva sõjaväelise mõjutusega. Täpsemalt nende sõnum siis. Laul mopist, mis on teadagi ajateenija parim sõber, või tunnimehelaul, mille ajal trummar eriti efektselt mööduvaid sekundeid.. kehastas – lihtsalt suurepärane :)

Mopilaul, nagu kasutatavast atribuutikast aru saada võib :)

Nemad said ka publiku lemmiku tiitli, millele ma loomulikult kaasa aitasin. Kui meie kätte oleks antud parima bändi tiitli otsustamine, oleks kindlasti palju raskem olnud. Üheteistkümnel mehel pole raske 72 purki omavahel ära lahendada, mis nad auhinnaks said.

Akronüümi tähenduseks nende endi sõnade järgi on Miinipilduja tuli.

Leegitoru
Neid kuula siit.

Lindistused on jamad, laivis said nad paremini hakkama. Mingil hetkel oli tunda küll ühe nende, samuti ka minu, lemmiku, Foo Fightersi, mõjutusi aga enamasti kurtsin ma lihtsalt seda, et soolokitarri saund oli liiga tugev ja terav. Täitsa keskpärane.

Drunken Pillow
Neid saab siit kuulata.

Lauljal on hea hääl, kitarristil samuti. Mulle oleks nad akustilisena isegi natuke rohkem meeldinud (olen kuulnud nende mõnda sellist lugu juba varem) aga siiski olid nad paremad, kui Leegitoru. Ja nagu ikka, laivis paremad, kui lindistatud lugudest arvata võiks.

Kassidele iirised
Ära kuula neid siit, sest nad on jubedad!

Laivis aga.. Tolle õhtu energiliseim bänd, teistest mitmekordselt üle. Ülikõva kitarrist, kanepiuimas näo ja olekuga bassist, üliaktiivne (ja üllatavalt täpne sellise hüplemise juures) trummar ja laulja, kes sai küll kahjuks minu silmis ebaõiglaselt parima laulja auhinna. Gibsoni LP-lt pole midagi muud oodatagi aga see saund, mis kitarr ja bass koos tegid… blew my mind off!

Kindlasti parima bändi tiitlit väärt!

(postscriptum kaks päeva ja tund aega hiljem. Leidsin siiski nende kuulatavama versiooni, st laivi ka kusagilt netiavarustest üles. Nautige!

postrcriptumi lõpp)

Pindorav
Loe nende kohta siit.

Tutvustuses öeldi, et laulja on nagu noor Alender. Tol hetkel tundus see lause nii kuradi piinlik, et ma lausa kartsin, mis sealt siis nüüd välja tuleb. Kui laulja aga oma suu lahti tegi.. see ei olnud mitte nagu Alender vaid see oligi tema! Videos manitud Yes ja Genesis olid lausa käega katsutavad, Vai+Satriani moodi kitarrist sai surmkindlalt õiglaselt parima kitarristi preemia ning kogu nende lavaline olek oli lihtsalt võimas.

Kui nemad oleks parima bändi tiitli võitnud, poleks ka midagi juhtunud, siiski tundusid nad minule natuke liiga rasked, et just tudengibänd 09 olla.

(postscriptum tund aega hiljem: Tuli just meelde, mida ma tahtsin juba Pindorava esinemise ajal siia kirjutada. Nad on täpselt sellised, nagu Tartu Musapäevadel käinud bändid olid/olema peaksid. Massiivne ja mõnusalt keeruline muusika aga ikkagi ka puhas rock ja roll ja palju muud! postscriptumi lõpp)

(teine postscriptum kaks päeva ja poolteist tundi hiljem. Leidsin ka Pindorava video.

postscriptumi lõpp)

—
Minu järjestus oleks olnud selline – MiPTu või Kassidele, Pindorav, Animal, Drunken, Leegikas ja She walks drunk.

Postimees ja nende pildid.

Zetod – Tšastuškad

HND – bensiin ja tikud

Kuulan juba pikemat aega Kõverpeegli rahvast. Teised lood on ka head aga ikka klõpsin telefonil nexti, kuni jälle see lugu tuleb… Ilus viis, mõnus saund, hea fiiling.

Samuti tunduvad kõik teised lood, mis uuel plaadil, palju korralikumad, puhtamad, isegi natuke rahulikumad. Enamuses pole enam sellised lendame täiega peale ja lööme platsi puhtaks lood.

Mõtlesin siis täna Tammest kooli poole kõndides endamisi, kuidas seda kõige paremini piltlikult seletada oleks. Leitud viis ei vajaks tegelikult üldse sõnu, kui enne muidugi seletada, mida ma siis omakorda seletada püüan.

Võtke HND-d kui ühte ahju. Suurt ahju, kuhu mahub palju puid, mis on siis nende lood.

Päikesepilkajate puhul tuleks teha ahju tuli ning sellel põleda lasta. Punkt. Algus on vaikne ja rahulik, nagu mõned lood, ühel hetkel muutub kõik aga väga metsikuks ja siis vaibub jälle tasapisi.

Patu Raamatu puhul tuleb neid halge aga enne bensiinis leotada, ahi silmini (ääreni, milleni iganes) täis toppida, kuhugi vahele veel natuke bensiini ning siis lihtsalt tikk sinna sisse visata. Sellele järgnev vaikus esindab mõnda rahulikumat lugu :)

Ma ei ürita nüüd väita, et Päikesepilkajad halb on, pigem vastupidi. Patu Raamat meeldis mulle väga aga pärast uue plaadi ilmumist ei ole enam väga tahtmist esimest kuulata. Areng on olnud silmaga nähtav.. või siis kõrvaga kuuldav, kuidas kellelegi.

HND – Kõverpeegli rahvas

HND – Päikesepilkajad ja Rock Cafe

Vabandan ehmunud vanemapoolse naisterahva ees, kelle ma oma paari kõva roppusega ilmselt päris ära ehmatasin. Miks ta üldse poole nelja ajal öösel ülemiste kandis ringi jõlkus?

Astusin Rockist välja, plaaniks Statoilist takso leida ning koju jõuda. Varasemad plaanid vähemalt pool teed raha kokkuhoiu mõttes jalgsi liikuda, luhtusid, sest juba statoili jõudes olin ma nii läbi külmunud, et kui ma kunagi Järvele jõudnud oleks, poleks must enam midagi järgi olnud.

Teadsin küll, mida see karp endas sisaldab, aga ikka oli pea sobival ajal tühi. Tõin vabanduseks, et mitte jope järgi ronida, et plaat ära tuua, selle, et mul pole nkn markerit, millega kritseldusi metallkarbile kanda.

Rocki ja Stati vahel avasin lõpuks karbi, ning esimene asi, mis mulle plaadi kohal vastu vaatas, oli väike marker, millega siis… (ja nüüd tulid paar natuke kõvasti öeldud ebatsensuurset ning piinlikkust tekitavat sõna)

Ma pole kohe päris ausalt vist nii lahedal laivil veel käinud. Jah, Iglesiasel oli show ja suur lava ja palju rahvast (olin tööl mitte kuulamas :) ) aga see on täiesti teine asi. Rock Cafe suhteliselt väike saal ning lava, mõnusalt vähe inimesi, et end vabalt tunda saaks.. Ideaalne.

Soojendajad, Kongomania ning soomlaste Widescreen Mode olid samuti väga lahedad. Widescreeni laulja nägi ühel hetkel küll 100% Kareli moodi välja aga see ei rikkunud üldmuljet :D

Hiiglaslikud säraküünla-trossid ning .. misiganes jullad suure surve all oleva õhuga(?), mis saatsid lahedaid jugasid lae alla ja sealt juba rahva sekka (mõnus jahutus), kogu hingega kaasa elav rahvas (ka Lenna ja Saatpalu, rääkimata paljudest teistest “taolistest”) ning HND. Mõnus!

(Pilt hnd.ee)

Club Suicidia lõpus olin peaaegu valmis Tartu soojendajate kiuste ka Rock’n'rolli minema, see plaan küll luhtus piisavalt tänase hilise ärkamise tõttu, mis tingis kõikvõimalikest rongidest maha jäämise.

Kel aga võimalus, siis täna Rocknrollis, järgmisel reedel ja laupäeval Viljandis ja Pärnus. Surmkindlalt iga kulutatud krooni väärt! Samuti muutub plaat iga kuulamisega järjest paremaks.

HND – Kõverpeegli rahvas

postscriptum: Ajak/pr08 orksikommunile vastuseks – eile toimus nii laulu- kui tantsupidu ühes kohas ja korraga! Mitte mingit jagamist, nagu teil :)

Probleemid Troonide Mängu reeglitega

Kirjutasin just Troonide Mängust. Lugesin eelmises loos antud lehekülgedel natuke sinna kirjutatut ning tekkisid mõned asjad, mis vajasid selgitamist.

Ja reegleid lugedes selguski, et tikuga (st raid order, kunstniku poolt küll vist tõrvikuks mõeldud pildiga käsk) ei saa march ja defence order‘eid ära kaotada, mida me rõõmsalt seni teinud olema. Loogiline ju, et sa ei saa väikse rüüsteretkel oleva armeega takistada suure armee liikumist (teoorias seda isegi tegelt saaks igasuguste lõksude jms takistustega) või siis nende kaitsevalmidust ära kaotada. Muidugi saab ka kaitsevärgiga seoses igasuguseid ümbritsevaid asju lõhkuda (puid nt :P ), et kaitsevahendeid ehitada ei saaks ja värki aga see on juba suuremat sorti fantaseerimine. Samuti jääb selgusetuks, kuidas langetada metsa nii, et kaitses istuv armee midagi ei märkaks. Samuti ei jääks neile siis materjali puulusikate vestmiseks :)

Teiseks probleemiks on see, et erinevate seltskondadega mängides on olnud ka erinevad reeglid. See täehndab siis, et valed reeglid. Siimu ja Leenaga mängides oli väike segadus Fiefdoms’iga, Kaarli-Taaviga sai see aga selgeks. Hea, et nüüd S-L-iga mängides meelde tuli seda neile ka rääkida. Eile avastatud tikurüüste reegli “muudatus” tuleb ka kõigile selgeks teha, et vältita igasugust isiklikku viha mu puust armee ning maade vastu.

Kõige lihtsam on nüüd, kui mäng juba piisavalt selge on, reegliteraamat uuesti kätte võtta ning algusest lõpuni läbi lugeda. Esimesel paaril korral oli tegu küll nagu vene keele õpikuga algklassis.

Klapp – Karmoškale

A Game of Thrones lauamäng

Mängisime eile lõpuks ka viiekesi Troonide Mängu. Päris tore oli, kui mitte arvestada seda küpsismeteoriitide sadu, mis vahepeal mängulauda tabas. Õnneks jäid minu nupud suures osas puutumata. Mingi aeg said võltsmeteoriiditükid vabalt laual lebotada, hiljem kadusid nad küll ümbritseva vaiba pehmesse embusesse. Pildid said tehtud aga sel ajal, kui nänn veel laual, seega ärge laske end sellest pudist keset merd ja maad väga segada.

(Mõlemad pildid minu tehtud)

Rohkem juttu mängu kohta wikist, Võlundi sepikojast, Higginsi blogist, ning lõpetuseks ka Dragon.ee foorumist.

Üllatavalt kiiresti on kogunenud mõnusalt suur hulk inimesi, kes juba seda mänginud või vähemalt mängusoovi avaldanud on. Kui nüüd keegi mõne lisapaketi ka ostaks, saaks veel ühe mängija juurde ning asja veelgi põnevamaks.

Seni tuleb aga oodata, et Siim lõpuks Tide of Ironi muretseks, et siis aeg-ajalt kaks kuni kümme tundi (“olenevalt suupistete ja õllekogusest mängu kõrval”) teist korda üle terve maailma sõdida.

Vb mõni teine kord kirjutan detailsema mängukirjelduse, hetkel pooleldi üle õla mängulauda vaadates oleks olnud raske suuremaid sündmusi kirja panna. Eriti siis, kui Siimu koduõllepudel pidevalt ühes käes on.

The Offspring – Want You Bad